Eelmisel aastal pidid maamaja või suvilat osta tahtnud inimesed tunnistama, et olukord on üsna kehv. Esiteks oli mõistliku hinnaga pakkumisi üle Eesti üsna vähe, teiseks ajasid ka nende väheste maamajade ja suvilate hinnad hirmu nahka. Veidigi paremas korras suvila eest küsiti sellist hinda, mida aasta eest oleks peetud mõeldamatuks.
Kui mõni alla miljoni maksnud maja mullu kevadel või suvel müüki üldse sattus, olid sel tingimata mingid vead küljes – kas kaasomandiga seotud probleemid või nõudis maja elamiskõlblikuks muutmine tavainimesele ülisuuri väljaminekuid. Aasta teisest poolest hakkas aga olukord paranema, pakkumiste arv on märgatavalt kasvanud ning hinnad varasemast vähemalt 100 000 – 200 000 krooni kui mitte rohkemgi madalamad.
Kuigi palkadega võrreldes on kinnisvarahinnad jätkuvalt kõrged, hakkavad majade ja suvilate hinnad vastama üha rohkem objekti tegelikule väärtusele. Vähemalt on nii kinnisvaramüüjad kui ka ostjad aru saanud, et suur osa meie maamajadest ei ole väärt miljonit krooni ega tihti isegi poolt sellest summast.
