| Isegi toit. Mõnikord tekib restoranis menüüd vaadates tahtmine küsida, et kas siin midagi süüa saab. Näiteks «Arktika paalia ja kammkarp kõrvitsa ja kartuli-gnocchi’dega astelpajukastmes» võib olla midagi, mille eest Imre Kose oma neerud maha müüks, aga mina lihtsalt ei julge seda tellida, sest see kõlab sama isuäratavalt kui «mäda majoneesiga». Või siis «küülikufilee ja -struudel kukeseenekreemiga». Ma tean, kes on küülik ja mis on filee, aga kuidas struudel asjasse puutub, ei taha ma kohe sugugi teada. See kõlab võikalt. Autod kui kosmoselaevadAutodega on asi muidugi veel hullem. Viimasel ajal on hakatud autodesse toppima nii palju arvuteid, televiisoreid, DVD-mängijaid, iPodide ühenduspesi, mängukonsoole ja igasugust muud träni, et nende kasutusjuhendid kokku on kolm korda nii paksud kui auto enda käsiraamat. Ma ei ole puritaan ega protesteeri sugugi, kui õhtusel autosõidul Helgi Erilaiu sulnis hääl salongis sumiseb, aga kusagilt läheb piir. Mulle ei meeldi, kui auto peale võetud sõpradega arenevad umbes sellised dialoogid: «Mis nupp see on?» – «Ee... Ma ei tea.» – «Aga see?» – «See? See on... ee.. Ma ei tea.» – «Hmh. Ja see?» – «Eeei tea.» Tegelikult on mul kahtlus, et igasuguseid mõttetuid vidinaid topitakse autodesse selleks, et keegi ei märkaks, et auto ise on täielik rämps. Õnneks on olemas ka sellised autod, millega sõitmiseks ei pea kuuesajaleheküljelisi käsiraamatuid läbi lugema ja roolile spikreid kleepima. Näiteks Volvo sõsarmudelid, sedaan S40 ja universaal V50 on just sellised autod. Lihtsuse võlu Nendest autodest rääkides jauratakse tavaliselt skandinaavia disainist, põhjamaisest minimalismist ja muust säärasest, millest õieti keegi suurt aru ei saa. Tegelikkus on palju lihtsam: need on lihtsalt sõitmiseks mõeldud autod. Esmapilgul näivad need autod koguni igavatena. Aga kui neid natuke aega silmitseda, hakkavad silma üllatavad jooned ja veidrad nurgad, mis ometi annavad kokku harmoonilise terviku. Just selline nüanssidega mängimine on Volvo disainerite trump. Välisdisainis on neid omapäraseid pisiasju ehk vähem, aga seda rohkem leiab neid autode sisemusest. Võtame näiteks käsipiduri hoova – ma olen kindel, et Volvo on ainus firma, kus on viitsitud mõelda, miks on käsipiduri kang just selline, nagu ta tavaliselt on, ja kas seda ei saaks kuidagi teisiti teha. Saab, nagu selgub, ja tulemus ei ole mitte ainult ilus vaadata ja mugav kasutada, vaid jätab käigukangi ümbruses ka rohkem ruumi panipaikadele. Või siis juba kuulsaks saanud imeõhuke paneel keskkonsooli asemel – see näeb välja nagu toreduse pärast tehtud, aga tegelikult jätab see jälle lisaruumi panipaikadele. Ühtlasi aitab tavapärasest kummutilaadsest keskkonsoolist loobumine autos palju avaramat üldmuljet luua. Samasugused on S40 ja V50 sõiduomadused. Sirgel kuival teel sõites tunduvad mõlemad autod otse öeldes tuimadena. Aga kui tee läheb libedaks, kurvid järsuks või kiirus suuremaks kui paslik, ärkavad autod ellu. Rool, mis alles äsja tundus kummise ja liiga kergena, osutub kiireks ja täpseks, ning teelpüsivus – millest ei saanud aru, kas seda on või ei – hämmastavalt kindlaks. Muidugi võiks siinkohal pikalt-laialt rääkida, kuidas töötab vedrustus, kas auto on kurvides üle- või alajuhitav, kas võimsusest piisab möödasõitudeks ja muust säärasest, aga oleks sel mõtet? Volvos sa lihtsalt ei mõtle selliste asjade peale. Sest nende peale ei pea mõtlema. Volvosid võiks võrrelda paari lemmikteksadega – kõik on täpselt paras, kusagilt ei kisu ega lotenda. Hoolikalt läbimõeldud on isegi selline asi nagu heliisolatsioon. Paras müra Suurem osa Volvo konkurente püüab autodesse toppida nii palju müra summutavaid pigimatte kui vähegi võimalik. Ja suurem osa odavamate autode tootjaist nii vähe kui võimalik, ilma et pikemal kui paarikümnekilomeetrisel sõidul kõrvust verd pritsima hakkaks Aga Volvo on siingi oma tee leidnud. Sõitma hakates tundub esialgu, et mootorimüa on üllatavalt vali – ikkagi Volvo, kallis keskklassiauto, võiks nagu vaiksem olla. Aga mõnda aega sõitnud, kõrv harjub. Ja kui natuke veel sõita, saabub tõdemus, et müra kostab salongi täpselt nii palju, et juht valvsust ei kaotaks. Volvo V50 2,0 Mootor töömaht: 1999 cm³ võimsus: 107 kW (145 hj) pöördemoment: 185 Nm @ 4500 p/min Kütusekulu linnas: 10,2 l/100 km maanteel: 5,7 l/100 km keskmine: 7,4 l/100 km Mõõdud pikkus: 4522 mm laius: 1770 mm kõrgus: 1457 mm teljevahe: 2640 mm Volvo V50 hind algab 364 000 kroonist. Proovisõiduauto hind koos lisavarustusega 419 000 krooni. Sõiduomadused: ••••• Disain: ••••• Mugavus: ••••• Mahutavus: ••• Hind: •••• Hinne: 4,4 |
