| «Tere, pole sind sada aastat näinud,» ütleb üks nooremas keskeas mees teisele. «Ega mind siin tihti näegi, enamjaolt olen Rootsis masina peal. Nüüd olen nädala Viljandis, siis jälle kaks kuud ära,» vastab too. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | eestlane
Tellitud lugu põhjendamaks neegritsissetoomist; aga võibolla hoopis venelaste tagasitoomist.
kas a...
arusaaja
"Sakala on ääretult tobe ajaleht tõepoolest, teeb mingit nõmedat lehte, mida kusagil mujal ei ole, p...
|
|
«Ah et nõnda siis,» kostab esimene. «Mina ei ela ka juba rohkem kui aasta Viljandis, kolisime perega Tallinna. Tulime siia lihtsalt ema vaatama.»
See hiljuti ühes Viljandi toidupoes juhuslikult pealt kuuldud vestlus on üks paljudest niisugustest. Ilmselt polegi meie maakonnas inimest, kes saaks öelda: ma ei tunne kedagi, kes ei tunneks kedagi, kes on Mulgimaa tolmu jalgadelt pühkinud ning põhja või läände magusamat leiba otsima läinud.
Et rahvastik Viljandimaal väheneb, sellest kõneleb endiselt ka statistika. Arvud ei näita paraku isegi mitte poolt tõde, sest need, kes lühemaks või pikemaks perioodiks välismaale tööle on läinud, sellest rahvastikuregistrit ei teavita. Tegelikult avab Viljandimaal hommikuti silmad oluliselt vähem inimesi kui need 56 222, kes maavalitsuse infotalituse peaspetsialisti Olavi Pihkva arvutis neljapäeval kirjas olid.
Jüri Mõis, keda tema arvamusavalduste tõttu sageli lapsesuuks on nimetatud, ütles suvel «Eesti Ekspressile», et Lõuna-Eesti on paratamatult määratud hääbumisele. Vaadates Viljandi kandist ajutiselt või igaveseks lahkuvate inimeste hulka, tuleb vägisi meelde vanarahva tarkus: lapsesuu ei valeta.
Lähevad hordide kaupa
«Inimesed lähevad ära. Nad lähevad hordide kaupa,» nendib üks küünlavabriku Hansa Candle omanikest Tarvo Moss. «See on praegu nagu moehaigus. Tundub, et iga eestlane peab vajalikuks välismaal töötamise ära proovida. Tendents kestab veel umbes kolm aastat, aga see aeg on piisav, et ettevõtted korraliku paugu kätte saaksid.»
Moss ütleb, et ootab pikisilmi korralikku uurimust sellest, kui kasulik välismaal töötamine tegelikult on.
«Tihti ei arvestata sellega, et maksud tuleb ka maksta. On olnud juhtumeid, et maksuamet on välismaal töötanud inimeselt sisse nõudnud poolteise aasta töötasu pluss trahvid. See tähendab tollele inimesele sisuliselt pankrotti, sest see raha on tal ammu hammaste taga. Lisaks veel eluaseme- ja reisikulud,» räägib Moss. «Aga kõik arvavad, et piiri taga saab tohutu palju raha, ja niisugust juttu ei kuula keegi.»
Hansa Candle on tööjõudu värvanud ka Ida-Virumaalt, ent ikkagi on tehases pidevalt puudu umbes 30 inimest. Töötajate vähesus toob lumepalliefektina kaasa surve palka tõsta, kuigi töö kvaliteet muutub samal ajal kehvemaks.
«Kvaliteet langeb ja tootlikkus väheneb, sest töötajatel ei ole motivatsiooni,» tõdeb Moss. «Praegu käib asi nii: töötaja tuleb ja teatab, et ta tahab ülehomme paariks nädalaks ära sõita. Tööandja siis vastu, et kuule, nii ikka ei saa, meil on tellimus, mis on vaja enne ära täita. Seepeale kõlab rahulikult vastus: «Ahah, ma arvasingi, et sa nii ütled. Kirjutasin juba lahkumisavalduse valmis.» Ta teab, et järgmises kohas võetakse ta niikuinii avasüli vastu,» kirjeldab Moss vabrikutes toimuvat.
Tootmise säilimine toob getod
Viljandist tikutootmise Indiasse kolinud Tarvo Moss tunnistab, et parema meelega näeks ta ka Hansa Candle’i asukohana mõnda teist paika.
«Kui aus olla, tahaks tõesti olla turgudele lähemal, seal, kus oleks ka tööjõudu. Tööjõuga oleks Põhja-Eestis võib-olla natuke lihtsam, aga mitte märkimisväärselt. Meil on Viljandis maas pisut liiga palju rauda. Et ära minna, oleks kõigepealt tarvis mujal samasugune struktuur püsti panna. Seepärast ei kao Hansa Candle Viljandist kuhugi.»
Nii mõnelegi on lahkumine lihtsam.
«Igal pool maailmas on esimesena uttu tõmmanud tekstiilitööstus ja samamoodi läheb ka Eestis. Aeg minna on käes: palgad on aastaga kahekordistunud. Kui tootmist mujale ei viida, ei suudeta enam konkurentsis püsida,» on Moss kindel.
Toom Tekstiilist või Delux Domotexist Mossi mõttele kinnitust või selle ümberlükkamist kuulda kahjuks ei õnnestu, sest ettevõtete juhid on praegu kas ära või tööga väga hõivatud.
Kogu Eestis tegutsev suurettevõtja Rein Kilk nendib, et tööjõupuudus pole ainult Viljandi või Lõuna-Eesti häda. «Tallinnas on täpselt sama pilt. Pankades on järjekorrad, sest tellereid ei ole. Mobiilipoes on saba, sest teenindajaid napib.»
Tarvo Moss ja Rein Kilk kinnitavad nagu ühest suust, et möödapääsmatu on hakata tööjõudu teistest riikidest sisse tooma. Seega, kui konservatiivsed ning võõrastesse sageli umbusuga suhtuvad mulgid tahavad, et neile jääksid alles tootmisettevõtted, peavad nad harjuma tänavatel kuulma ukraina ja bulgaaria, aga võib-olla ka türgi ja araabia keelt.
«Meiegi linnadesse tulevad varsti getod,» on Moss veendunud. «Muu maailma praktika on olnud selline, et kui migrantide esimene põlvkond veel suurt muret ei valmista, siis teise põlvkonnaga kaasnevad juba sotsiaalsed probleemid.»
«Tööjõu sissetoomist ei ole tarvis karta. Eelmise iseseisvusaja lõpul, kui meil oli hakanud juba hästi minema, kasutati Eesti taludes samuti mujalt pärit töölisi,» räägib Kilk. «Alternatiiv võõrtööjõule oleks majanduskasvu aeglustumine. Meie inimesed peaksid siis endale ütlema, et vat ei saa igal aastal kümneprotsendilist palgatõusu.» Tööandjatele ebaatraktiivne Viljandi kui tööstuslinna olukord on seda nukram, et maakonna asend ei soosi suurettevõtlust. Lähima sadamani on sada kilomeetrit, pole ka korralikku maanteed. Samuti ei toimi Ida-Virumaa efekt. Seal toidavad maavarad lisaks kaevandamisele muudki ettevõtlust. Kui ettevõtted ära lähevad, on siia nende asemele kedagi meelitada väga raske. «Tõtt-öelda ei tule pähe mitte ühtegi põhjust, miks peaks keegi tootmisettevõtte Viljandisse rajama,» sõnab Tarvo Moss. «Logistiliselt on asukoht kehv, tööjõudu pole ja nüüd on siin kinnisvara ka kallis. Jah, loodus on Viljandi kandis küll ilus, aga töösturil on looduse ilust nii-öelda savi.» Vastupidi Jüri Mõisale on Rein Kilk seda meelt, et ettevõtlus saab eksisteerida väljaspool pealinna. «Jüri Mõis vaatab asju endise linnapea pilguga. See Lõuna-Eesti hääbumise jutt on samasugune lollus kui Tallinnast trammide ärakaotamine,» ütleb ta. Lõuna-Eesti konkurentsivõimet tuleb Kilgi arvates siiski kiiresti tõsta. «Ülimalt oluline on see, et Tallinna—Tartu kiirtee ruttu valmis ehitataks. Viljandi situatsioon muutuks sellega samuti paremaks: 60 kilomeetrit korraliku transpordikoridorini ei ole väga pikk maa.» Paraku ei kipu ka Rein Kilk Viljandimaale investeerima. Selle põhjus on tema enda väitel isiklik: ta on siinse maakonnalehe «Sakala» peale solvunud. «Rajasime Sakala saeveskit, kus oli tegemist miljonitesse kroonidesse ulatuva investeeringuga,» meenutab Kilk. «Siis aga avaldas leht artikli, kuidas saeveskiga on kõik valesti, ja sinna juurde pani veel pildi prahihunnikust. Kogu selle loo mõte oli, et tuli meile siia Kilk ja tekitas suure jama.» Kilk lisab, et samal ajal oli Viljandi lossimägede juures saadaval hoone, kuhu ta kavatses rajada Tartu Püssirohukeldri või Pärnu Kuursaali sarnase koha. «Pärast artiklit ma loobusin sellest plaanist. Jah, ilmselt on see minu piiratuse probleem, ent ma tõesti solvusin ja olen oma raha edaspidi viinud sinna, kus mulle öeldakse «Tere tulemast!».» Viljandi abilinnapea Rein Triisa, kes omaaegse Vilma tegevdirektorina tootmisega hästi kursis on, möönab samuti, et tööjõupuudus valmistab muret. Temagi leiab, et võõrtööjõu sissetoomine on edaspidi möödapääsmatu. Omavalitsuse võimalused praegusi tendentse mõjutada on abilinnapea arvates piiratud. Tööstuspargi toodav tulu pole veel selge «Me ei saa teha suurt muud kui parandada infrastruktuuri ning hoolitseda selle eest, et oleksid olemas koolid ja lasteaiad, kus töötajate lapsed käia saavad,» lausub Triisa. Viimase aasta jooksul on Viljandi ettevõtluse arendamise nimel rajanud lausa uue tänava. Triisa sõnul saab siiski alles mõne kuu möödudes öelda, kas Rohelise tänava ja selle juurde tööstuspargi rajamine ka tegelikult tulu on andnud. «Sealsete kruntide hoonestusõiguse pakkumised on alles välja kuulutatud. Aasta lõpul on võimalik öelda, kui mitu kuuest krundist võetakse, muidugi juhul, kui üldse võetakse,» märgib abilinnapea. «Võimalused selleks, et ettevõtted areneda saaksid, tuleb igal juhul luua.» Ettevõtete huve silmas pidades valmistatakse ette Reinu
tee läbimurde rajamist ning Raua tänava rekonstrueerimist.
Rein Triisa sisetunne ütleb siiski, et tühjaks Rohelise tänava tööstuspargi
krundid ei jää, ning Lõuna-Eesti hääbumist ei usu ta hoopiski.«Kui ma nii
arvaksin, oleksin juba siit ära läinud.»
Tarbija24 ootab lugejaid vahetama kogemusi vastavatud töö-rubriigi foorumis kodust kaugel töötamise plussidest ja miinustest.
Oodatud on ka arvamused Tallinnast kaugemalt maakohtadest pealinnas käimise
võludest ja valudest. |
