Too

Rahvastikuteadlase Kalev Katuse hinnangul võivad ettevõtjad küll võõrtööjõust unistada, kuid kuna kogu maailma rahvastik vananeb, siis pole varsti kusagilt töötajaid võtta. Ka sisseränne toob ühiskonnale tervikuna palju rohkem kulu kui kasu.

VIIMASED KOMMENTAARID MinaS. See riik, kus  POPULATION on  "homogeenne"  ,varsti sureb välja.  Lahjendada verd vaja,  lahjen... asotsiaal enrik 03.11.2006  07:44 #Oma isiklik  elu ja laste arvu üle  võib igaüks siski veel  ise otsustada.... Teised kommentaarid

Võõrtööjõu sissetoomine kolmandatest riikidest võib muutuda üheks oluliseks teemaks valimiseelsetes debattides. Et meil töökäsi napib, siis oleks see lihtne lahendus, kuid ometi öeldakse, et mitte. Milles siis asi?

Selle teema esilekerkimine paistaks rahvusvahelisel areenil meie riigi jaoks küll üsna halb välja, aga et meie rahvastikualased teadmised on kehvad, pole selles midagi imekspandavat.

Välismaalt inimeste sissetoomine on mõnda aega teatud ettevõtetele kasulik – nemad saavad odavat tööjõudu ja oma kasumi. Ühiskonnale tervikuna on see aga suur koormus ning kasvab hüppeliselt veelgi, kui need töötajad jõuavad pensioniikka. Demograafilises mõistes on välispäritolu need inimesi, kelle vanemad ja vanavanemad pole pärit elukohariigist.

Eesti läheb üldisest Euroopa pildist lahku, sest meil algas sisseränne varem kui lääneriikides. Välispäritolu inimesed hakkasid siia tulema juba neljakümnendatel ja viiekümnendatel, Euroopasse alles viiekümnendate lõpus ja seitsmekümnendatel.

Sestap on ka ühiskondlik koormus meil juba enne ülejäänud Euroopat käes – meie vananemine on kiire. Et aga sisserännanute teises ja kolmandas põlvkonnas on alati palju sotsiaalseid probleeme, siis pole meil sellevõrra rohkem töötegijaid-maksumaksjaid. See omakorda raskendab pensionide maksmist.

Lisaks pensionidele on Eestis põhimõtteliselt ju ka kakskeelne koolisüsteem. See tähendab, et õpikuid tuleb välja anda kahes keeles, õpetajaid koolitada kahes keeles jne. Või näiteks arstiabi – eestikeelne arst ja venekeelne patsient ei pruugi üksteist mõistagi. Kui need kulud kõik kokku lüüa, siis see on päris suur summa ning seda maksab ühiskond, mitte need ettevõtted, kus sisserännanud kunagi tööd said.

Mida selle asemel soovitada?

Vananemist peatada ei saa. Ja võõrtööjõust rääkides on tähelepanuta jäetud, et varsti pole ka enam kusagilt sisse tuua. Sest vananemine jõuab kõikjale ja kolmandates riikides on tulevikus samad mured mis Euroopas praegu.

Et tööjõupuudusega hakkama saada, tuleb oma majandus ümber häälestada, muu ei aita.

Piltlikult võib öelda, et varem määras riigi jõu ära see, kui palju tema inimesed tääke suutsid valmistada. Nüüd on rahuaeg Euroopas kestnud kuuskümmend aastat ja optimistlike hinnangute järgi ilmselt nii jääbki. See tähendab, et tuleb küsida, milline tegevus on arengumootor, millisel rahval läheb paremini kui teistel.

Võtame näiteks Islandi. See riik, mis enne Teist maailmasõda oli Taani asumaa, põhimõtteliselt täielik ääreala, on teinud tänapäeval tohutu arenguhüppe.

Seejuures pole neil isegi mingit maavara peale kuuma vee. Nende ainuke tõsiseltvõetav, arengut stimuleeriv tegur on homogeenne rahvastik. Lihtsamalt öeldes see, et sealsed inimesed saavad üksteisest hästi aru. See on nende arengumootor.

Rahvusvähemuste integratsioonist on räägitud aastaid. Kas see on tühi sõnavaht?

Eri kultuure sisaldavas ühiskonnas on palju probleeme. Kui inimene sünnib, siis ta pole eestlane või venelane või türklane. Elu jooksul õpib ta iseenesest ära kombed ja tõekspidamised. Nüüd, kui inimene rändab välja, peab ta omandama uued kombed. See on teisene sotsialiseerumine, ning seda keerulisem, mida kaugem on kodumaa ja sealsed kombed.

Inimesed, kes tulevad mujalt, töötavad ja elavad teistsugustes ametites ja kohtades kui põlisrahvas. Mõni põlvkond hiljem elavad ja töötavad nad juba koos põlisrahvaga. Kuid see trend igal pool ei kattu, uuringud näitavad, et Eestis küll mitte. Et inimene oskab keelt ja tal on pass, on elementaarne, see pole integratsioon demograafilises mõttes.

Multikultuurses ühiskonnas peab riik palju tegelema vahendustegevusega, et inimesed üksteist mõistaksid. See tähendab lisatööd, mis muidu võiks ära jääda.

Muukeelne rahvusvähemus on Eestis olemas ja jääb siia. Kas oskate öelda, mida näiteks riik võiks teha, et neid vahendustegevusi vältida?

Hiina rahvastik on väga kiirelt kasvanud, kuid aastatel 2030–2035 hakkab see kiiresti kahanema. See toob kaasa uusi probleeme. Et nendega hakkama saada, küsis Hiina valitsus juba praegu rahvastikuteadlaste prognoose ja ettepanekuid.

Palun pange tähele – valitsus küsis nõu probleemide lahendamiseks, mis ootavad riiki ees alles veerandsajandi pärast. Ja rahvastiku probleemidega tulebki palju varem tegeleda.

Eestis on üheks probleemiks välispäritolu rahvastik. Enne kui üldse midagi tegema saab hakata, tuleb selle probleemi suurus kindlaks teha – ära mõõta. Praegune statistika ei kajastagi sellist kategooriat. Näiteks me ei tea, kui palju on välispäritolu inimeste hulgas töötuid, milline on nende sotsiaalne taust jne. Muidugi, ega seda pole kuigi palju uuritud ka mujal Euroopas.

> Loe edasi