Too

Pärnu neiu, olgu ta nimi Kaja, sai tööle lapsehoidjana Tallinna proua juurde, kes maksis talle kümme tuhat krooni kuus. Teiseks aastaks neiu aga enam ei jää.

Pärnu Postimees avaldas anonüümseks jääda soovinud Pärnu tüdruku loo.

VIIMASED KOMMENTAARID just, oleks ju lihtsalt  võinud lapsed omapäi  jätta (ja ta poleks  siin täielises  vabariigis sugugi  ainuke o... tea jah. ema muidugist tõhk mis  tõhk, aga hoidja  ikkagi vaatas lastele,  nii et kõige tõhum ei  ole. Teised kommentaarid

“Meid oli kaks Pärnu tüdrukut, mina ja Kerli (nimi samuti muudetud - G. N.). Kuna kooli, kuhu Tallinnas minna tahtsime, sisse ei saanud, otsisime endale tööd. Kerlil õnnestus kohe: ta võeti müüjaks loodustoodete poodi. Kerlil oli seegi pluss, et Soomes töötavad sugulased lubasid oma korteris elada.

Üüri ei võetud, tasuks pidi Kerli valvama, et korteris oleks sugulaste tagasitulekuni tipp-topp. Ka mina sain Kerli juures ööbida.

Lugesin endiselt tööpakkumiskuulutusi, kui Kerli sai juba oma esimese palga. Ühel päeval hakkas silma, et otsiti lapsehoidjat ning pakuti tubagi ööbimiseks. Helistasin kohe, sain aadressi ja kokkusaamisaja.

Kümme tuhat kuus

Korter, kuhu sisenesin, oli luks mis luks. Esmalt tuli piidlema kaks paari uudishimulikke lapsesilmi. Needsamad vist hoidjat vajavadki! Tagatoast ilmus proua ise. Daam justkui moeajakirja kaanelt Üllatused jätkusid. Prouat ei heidutanud, et ma polnud lapsehoidjana töötanud. Kui kuulis, et mul on kodus Pärnus väikevend, sõnas elutargalt: “Siis te teate küll, mis lapsed tähendavad.” Edasi mainis ta, et söögikraami püüab ise koju tuua, aga kui see ei õnnestu, jätab raha. Lapsed olevat küllalt suured ja nad võib poodi kaasa võtta. Söök ja öömaja olevat prii, mulle maksab kümme tuhat kuus puhtalt kätte.

Arvasin end valesti kuulvat, jalad hakkasid värisema. Kümme tonni, püha jumal! On see naine miljonär või? Prantsuse lõhnapilves pereproua aimas mu mõtteid: ta teenivat piisavalt hästi ja mul tulevat lastega üksipäini olla, kuna tema töö nõudvat, et alati koju ei jõuagi. “Kui sobib, võite juba täna alustada,” märkis ta ja viis mu tuppa, kus pidin elama hakkama. See oli samuti kena ja maitsekas.

Kui Kerli juurde asjade järele läksin, kukkusin kiljuma. Alles nüüd jõudis kohale, millise rahahunniku otsa sattusin. Kerligi kuulis sellisest palgast esimest korda.

Sain kahe lapse emaks

Esimesel töönädalal käis proua kolmel õhtul kodus. Ta oli minuga rahul, sest meeldisin lastele. Võtsin appi kõik oma kogemused väikevennaga. Käisime kinos, tsirkuses, lõbustuspargis. Eriti meeldis tüdrukutele, kui õhtul unejuttu lugesin.

Järgmisel nädalal oli proual vähem aega, ta viibis kodus vaid ühe õhtu. Küsisin, kas tohin sõbranna külla kutsuda. Lubas.

Ühel õhtul helises telefon, meeshääl küsis perenaist. Teda polnud. “Kus kurat see lits siis aeleb?” käratati. Et telefon kostis läbi ja lapsed olid minu juures, hakkas piinlik. Tüdrukud kukkusid kilkama: “Issi, issi!” ja haarasid toru minu käest.

Sain lastelt teada, et isa ja ema ei ela koos. Isa olevat üldse kusagil Hispaanias või Hollandis. Proua kehitas õlgu, kui helistamisest kuulis, ja lausus: “Las lapsed räägivad temaga, kui tahavad.” Õhtul läks proua taas välja ja lapsed küsisid minult: “Kas sina oled ka lits?” Kujutage ette, need kaks väikest tüdrukut!

Siis jäi üks neist haigeks. Helistasin emale. Ema palus helistada arstile, kuna ta ei saavat koju tulla – liiga palju tööd. Arst käis, aga tüdrukul püsis öö läbi kõrge palavik. Hüüdis emmet ja issit.

Püüdsin emale helistada, et laps võiks telefoniski ta häält kuulda, aga mobiil oli välja lülitatud. Isa telefoninumbrit mul ei olnud. Siis helistasin uuesti arstile, et olen mures. Too käskis korralikult rohtu anda ja kui midagi hullemat ei ole, rahulikuks jääda. Ema ei tulnud koju järgmisel ega ülejärgmisel päevalgi. Siis jäi haigeks teine tüdruk. Helistasin taas emale ja sain vastuseks: “Aga teil on juba põetamise kogemus olemas, kõik läks ju hästi. Kaupa tehes ma mainisin, et töö tõttu ei saa alati koju tulla.”

Polnud midagi teha. Põetasin terveks ka teise lapse. Sain küll korralikku palka, aga süda hakkas valutama: midagi on peres mäda. Kerli arutles, kui mulle appi tuli: “Sa oled täitsa ema eest. Sul pole ühtegi vaba õhtut veel olnud, tantsimagi pole sa saanud. Sellise töö eest polegi kümme tonni palju. Korjad sukasäärde, mis muud.”

Ulaelu ja võõrad mehed

Et oma ellu natuke vaheldust tuua, küsisin proualt luba lastega Kerli pool olla ja isegi ööbida. Talle näis mõte meeldivat. Ütles vaid: “Aga öelge mulle, millal te ära olete.” Ükskord hakkasid aga lapsed Kerli juurest koju kippuma. Olin ostnud uue juturaamatu, kuid unustanud koju. Läksime siis.

Sisenenud, jäin ehmatusest seisma. Külalistetuba oli täistuledes, veinipokaalid suupistetega laual ja proua istus ühe meesterahva süles. Lapsed klammerdusid minu külge. Proua vihjas pehmel keelel: “Mis häda teid koju ajas, pidite ju ära olema?” Tirisin lapsed nende magamistuppa ja hakkasin unejuttu lugema. Väiksem tüdruk kippus alla ema juurde ja tihkus nutta. Silitasin ta pead: “Kullake, emal on külaline.”

Tuli tahtmine uurida, kes see naine tegelikult on. Sellest, et ta töötab suures firmas hea koha peal, jäi väheks. Kerli lubas oma tutvused appi võtta - kellegi tuttav olevat prouaga ühes firmas tööl.

Siis selgus: firmas pole mingeid ületunnitöid. Naisel olla veres pidusid panna ja võõraste meestega ringi lasta. Tavaliselt läheb ta nendega hotelli. Laste isa ei olevat parem olnud – raha palju, meri põlvini. Üks naine tuli, teine läks. Nüüd elavat välismaal.

Otsustasin: kui aasta saab täis, ma enam hoidjaks ei jää. Prouale ütlen, et lähen õppima. Võib-olla saangi kooli sisse. Aga neist lastest on mul väga kahju.“