|
90% kõigist siin piirkonnas toodetud vahuveinidest (šampanja on ka
loomulikult vahuvein, millise nime all tohib toota veini ainult selles
Prantsusmaa provintsis) ei kuulu aastakäigu veinide hulka, kirjutab
WineEnthusiast.
Nad kujutavad segu erinevate aastate saagist ja sageli tähistatakse seda ka
pudelisildil (NV – nonvintage). Veinisõprade seas on laialt tuntud tõde, mis
tasub siin kordamist: «Mitte-aastakäigu šampanja on veinimaja stiili peegeldus,
samas kui aastakäigu šampanja on aasta peegeldus».
Champagne on põhjapoolseim ja jahedaim kõigist Prantsusmaa
veinipiirkondadest. Suve ja varajase sügise ilmad on selles piirkonnas
kriitilised ja enim ennustamatud kui mujal lõuna pool.
Kord võib saagi koristuse ajal sadada paduvihma, samas teisel aastal võib
piirkonda tabada kuumalaine. Just vahelduv kliima tingiski selle, et veinimajad
hakkasid erinevaid aastakäike segama, püüdes kujundada oma veinides midagi
püsivat, talle iseloomulikku ja eriomast.
Nii on Champagne’i suurima veinimaja Moët et Chandon’i veinid pehmed,
mahlakad ja avatud, Krug samas aga pakub tugevat, kontsentreeritud iseloomu.
Aastakäigu šampanja jaoks peab aasta olema erandlik, millegi poolest erakordne.
Nii näiteks valmis viimane Krugi aastakäiguvein aastal 1995.
«Iga aastakümne kohta tuleb kaks aastat, mil kõik on täiuslik ja kaks aastat,
mil pole lootustki eduks. Ülejäänud kuuel aastal pead sa otsima ja valima veine,
mis on intrigeerivad, erilised», ütles Moët et Chandon’i chef de caves Benoît
Gouez.
Alates aastast 1842, mil Moët et Chandon valmistas esimese aastakäigu
šampanja, on kõik piirkonna «tegijamad» veinimeistrid seda kontseptsiooni väga
tõsiselt võtnud.
Tipptootjad nagu Moët et Chandon, Krug, Bollinger, Roederer ja Veuve Clicquot
teevad aastakäigujooki tõesti vaid erandlikult headel aastatel ja vaatavad pika
ninaga neid ponnistajaid, kes lasevad aastakäiguveine välja igal aastal.
Mitte-aastakäigu vein on mõeldud joomiseks kohe, kui ta lettidele jõuab.
Aastakäigu vein aga võib (ja peabki) vananema – alles siis pääseb mõjule tema
ilu ja hurm täies hiilguses. Prantsuse veiniseadus näeb ette, et aastakäigu
šampanja peab olema seisnud vähemalt kolm aastat.
Prestiižikamad majad aga säilitavad ja annavad oma veinidele väärtust
oluliselt pikema aja vältel. Kuid nad ilmuvad turule siiski noorena ja nii
säilitavad aastakäike kokkuostvad veinikaupmehed neid veel 20-30 aastat.
Headel aastatel nagu 1996, 1995, 1999 ja 2002 tegid kõik majad oma
aastakäiguveini. Veidi kehvematel (1993, 1994, 2003) jäi majade valik erinevaks
– mõni neist tegi aastakäiguveini, teine mitte. Kuid ka heal aastal on
aastakäiguveini osa marginaalne võrreldes maja kogutoodanguga.
Ent on ka erandeid – Le Mesnil-sur-Oger on kodupaigaks väiksele
veinitootjale, kelle toodanguks on ainult aastakäiguvein.
Kui Eugène-Aimé Salon 1921. aastal avas oma veinimaja Champagne Salon, siis
pidas head veini nautlev karusnahakaupmees silmas vaid iseenda gurmaanlikke
huve. Ta ei valmistanud veini laia turu jaoks, vaid enda ja oma lähemate sõprade
tarbeks.
Nii ongi tema toodang vähene, ent see-eest eksklusiivselt hea. Möödunud 85
aasta jooksul on ilmunud ainult 34 Saloni veinide aastakäiku. Ja ka siis, kui
teda valmistatakse, on see vein haruldane – toodangu maht on maksimaalselt 60
tuhat pudelit aastas ja seda veini ei lasta turule enne, kui ta on pudelis
küpsenud 10 aastat.
Kas aastakäigu šampanja on oluliselt parem kui mitte-aastakäigu vein? Olivier
Krugi vastus on «Ei. Jah, aastakäik – see on vanus pluss tasakaalustatus. Kuid
kui te otsite kompleksust, siis parimad NV veinid on täiuslikumad, neis on
rohkem komponente, rohkem sisu».
Ent aastakäiguvein on midagi erilist, Krugi sõnul «fantastiline kokkupõrge
kliima ja Krugi vahel».
Maailma kliimamuutused kajastuvad ka Champagne’i muutunud kliimas – viimasel
aastakümnel polnud vaid 2001 potentsiaalselt heaks aastaks. Saloni direktor
Didier Depond sõnas: «Meile on olnud head aastad 1995-2000 ja 2004. Kuid nüüd on
Saloni valikuks ainult tõeliselt head aastad, mitte lihtsalt head aastad».
Temaga nõustub Champagne Henriot’ chef de caves Laurent Fresnet, et
kliimamuutused tõstavad kvaliteedilatti kõrgemale. Kuid muutustel on ka oma
tagasilööke – ehkki suved ja varasügised on soojemad, on seevastu talved
muutunud karmimaks, samuti tugevad tormid ja rahesajud, mis räsivad
viinamarjaistandusi.
Majanduslikust seisukohast võttes on heade aastate arvu kasvuga vähem
haruldust aastakäiguveinidel ja madalam nende hind, kuid see-eest saavad neid
nautida ka õhema rahakotiga veinisõbrad, kelle jaoks senini jäid need
kuninglikud joogid väljapoole nende materiaalseid võimalusi.
Ning isegi kui aastakäigu šampanja muutub juba mitte enam kollektsionääride,
vaid veinijoojate joogiks, säilib neis imeline iseloom – parimate
viinamarjaaedade parimate viinamarjade ja parimate aastate
kombinatsioon.
Toimetas Veiko Tamm |
