|
100 grammi kõrvitsat annab kõigest 27 kcal, seega ligi neli korda vähem kui
kartul. Kõrvitsas ei ole küll eriti palju C-vitamiini, see-eest on temas ohtralt
muid tarvilikke aineid.
Toiduks sobib kõik
Toiduks ja ravimiks kasutatakse kõrvitsa kõiki osi: lehti, õisi, viljaliha ja
ka seemneid. Puhastatud seemned on toidupoodides müügil ja neid on hea
krõbistada.
Kõrvits sisaldab palju organismile ülivajalikke aineid. Viljalihas on
suhkruid, mineraalaineid (kaaliumi, magneesiumi, kaltsiumi, rauda, vaske,
fosforit ja koobaltit), A-, B-, E-, PP- ja C-vitamiini ning karotiini. Just
seetõttu kutsutakse kõrvitsat miniapteegiks.
Hea seedimisele
Tänu viljaliha mahedale maitsele ning vähesele tselluloosi- ja suurele
pektiinainete sisaldusele on kõrvits hea ravim soolepõletike puhul. Ka
kõhukinnisuse korral on see asendamatu: seda võib toorelt süüa nagu
arbuusiviile. Pektiinained aitavad organismist eemaldada kolesterooli,
takistades sellega veresoonte lupjumist.
Rahvameditsiinis on kõrvitsa viljaliha neerude ja kusepõie tegevuse parandaja
ning mõjus vee eemaldaja, sobides südame- ja veresoonkonnahaigetele tursete
vähendajaks. Unetuse korral soovitatakse juua kõrvitsamehu meega.
Et kõrvitsamehu, ka supi, salati ja pudruna, soodustab organismi ladestunud
soolade lahustumist ja kloriidide eemaldamist, on see köögivili omal kohal
neeruhaiguste, podagra ja maksahäirete korral. Kõrvitsal on ka põletikuvastane
toime ning ta parandab põietalitlust. Raviks juuakse pool klaasi kõrvitsamehu
kaks korda päevas.
Mädanevate haavade, põletuste ja ekseemi korral pannakse haiguskolde peale
õhukesi kõrvitsaviile ning vahetatakse neid sageli. Toorest või keedetud
kõrvitsat soovitatakse imetavatele emadele. |
