Jordaania on eliitturismi maa. Pindalalt ja elanike arvult on riik suhteliselt väike, siin elab 5,9 miljonit inimest. Tegelikult elab 90 protsenti jordaanlastest riigi lääne- ja loodeosas, eelkõige Jordani jõe niisutavas läheduses. Ülejäänu on aga kõrb, beduiinide kodu. Jordaanias ei ole majanduskasvu üles kütvaid maavarasid ning pole ka massiturismi ligi tõmbavaid väärtusi. Lisaks veel asukoht – otse Iisraeli-Palestiina konflikti südames. Kõlab umbes nagu: «Välisministeerium hoiatab, riiki sisenemine omal vastutusel!»Teelised on oodatud Lähemalt vaadates tundub aga, et just need on tingimused, mis suurepäraselt sobivad kaht tüüpi turistidele: tärnihotellide külastajatele ning seljakotituristidele ehk eliitturistidele. Ei oska öelda, millisena avaneb Jordaania hotellides peatujaile, kuid seljakotiga teelisel on siin väga hea. Rändur on Jordaanias külaline, keda kunagi ei juhatata valele teele ning kellelt alati küsitakse, ega ta ehk abi vaja. Veidi närvi oli sellel teekonnal siiski vaja, eriti kohas, kus keset lahte tuli tundmatutele pearättides meestele ära anda oma pass, saades vastu rebitud servadega paberitüki, millel peal ilus päikesekujuline kartulitempel. Aknast välja vaadates oli korraga näha Saudi Araabia, Egiptus, Iisrael ja Jordaania ning võis ainult oletada, millise riigi ametnikele oma tähtsaima dokumendi olin loovutanud. Magistraalteid on riigis kolm ning kiirlaevu üks, kuid need on väga head teed ning kiirlaev on korralik kiirlaev. Kui välja arvata mõned meeleheitlikud olukorrad, kus kauplemistingimuseks võidakse panna «võta või jäta», on enamasti võimalik saavutada mõlemaid pooli rahuldavad kokkulepped.
Kaameliga teele Olime seekord valinud reisiviisiks kaamelid ning piirkonnaks Wadi Rumi kõrbe. Meie kõrbematka korraldaja kontori aadress on tema kodulehel antud lühikese jutustusena: «Rum on väike küla, siin pole tänavanimesid ega majadel numbreid. Meie kontor on alati avatud ja olete alati teretulnud, kuid tõenäoliselt meil kontoris kedagi pole. Kui kohal olete, siis küsige ükskõik kellelt ning nad juhatavad teed.»
Valdav osa läänlasi sõidab kõrbesse džiipidega ning ainult paariks tunniks. Meie soovi kasutada kaameleid võtsid beduiinid seetõttu tõsiselt. Igale oma kaamel ning grupi peale kokku ainult üks kaameliajaja. Kõigi Toyota maastikuautode esiisa koos koka, magamiskottide ja muu vajalikuga saadab meid küll laagrist laagrisse, kuid esialgu võtab kaameli selga üksi jäämine siiski tõsiseks. Kaameli sadul on puuraam, millega ratsaniku istumise koht on küürust kõrgemale tõstetud ning millele on pehmenduseks peale visatud mõned tekid. Ehk siis suhteliselt kõva konstruktsioon. Sellegipoolest ei ole sadul matka jooksul peamine probleem. Selleks olid hoopis väikesed, sinised, meelespead meenutavad lilled, mida kaamelid süüa armastavad.
Meie liigutustest lugesid kaamelid kohe välja, et tegemist on algajatega, ning käitusid halastamatult. Nimelt on kaamelil nii pikk kael, et kui ta selle alla sirutab, pole ratsanikul mingit võimalust seda üles tõstma sundida. Isegi beduiinist kaameliajaja ei suuda seda. Kuna aga igal pool lillevälju pole, saab seal rahulikult edasi liikuda.
Kõrb on imeline Wadi on imeline kõrb. See koosneb graniidi- ja liivakivimägedest ning arvututest kuivadest orgudest nende vahel. «Päris» mägedega võrreldes ei olegi need enam mäed, vaid kunagiste mägede jäänukid, mäed ise on aga aastatuhandete jooksul kivideks ja liivaks pudenenud. Tegelikult ei tohiks tasandikuinimene nende kõrgust kritiseerida, sest kõige kõrgem tipp Jebel Rum ulatub 1754 meetrini. Wadi oli algne kohtumispaik paljudele araabia hõimudele ning ega sellest ajast siin palju muutunud pole. Kulged päeva, teise, kolmanda, neljanda... Hommikul kaameli selga, teepaus, lõuna, õhtusöök ja ööbimine täiskuu paistel... Midagi ei toimu, aga igav ei ole.
Kõigist Wadi kõrbes ja Jordaanias rännanud hõimudest on kõige rohkem tänapäeva ulatuvaid jälgi jätnud nabatealased. Nende rajatud on ka Wadi Rumist ligi 100 kilomeetri kaugusel asuv, liivakivisse uuristatud ja raiutud hiiglaslik Petra linn. Rohkem enam loodusesse sulada ei saa – ehitusplokke siia toodud pole, koobastest on tehtud elamis- ja matmispaigad ning erineva suurusega templid on kõik mäenõlvadel laiali. Siin tuleb end kõvasti kokku võtta, et mitte ainult lummatult seista ja vahtida. Sissepääs Petra linna on nimelt maalihke tagajärjel tekkinud, enam kui kilomeetripikkune kitsas kaljulõhe. Sibad sõnatult selle põhjas, kuni enam aru ei saa, kus oled...
|
