Läbi sai käidud nii ainult ühte kui ka mitut kaubamärki müüvad poekesed, kus kvaliteedile ja teistest erinemisele või siis hoopis tuntud nimele rõhku panijad oma sajalisi luhvtitada saavad. Selleks et neis poodides sajalistega midagi peale hakata saaks, peab neid kaasas olema päris korralik pakk.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | juku
Kallis ja kvaliteetne ümbris ei paranda sisu kvaliteeti.
Narrinaerja
Kui ükspäev Tartu-Tallinn maanteel Sulle keegi sisse sõidab, siis keegi ei
räägi, mis brändi Sa kan...
|
|
Näiteks eelkõige meestemoodi pakkuv Paul & Shark aitab nokamütsi austajal peakatte omandamiseks lahti saada 13 sajalisest.Poes juba kaheksa aastat töötanud müüjannad Kristina Stepanova ja Maria Reut kinnitavad, et kuigi neil klientidest puudust ei ole, on talvel vaiksem – suvel on tegu, et kõiki ära teenindada. truud mehed Et Eesti mehed kalduvad äärmisse konservatiivsusse, ei julge pood erilisi moeröögatusi müüki võtta. «Mõni mees tuleb, kulunud Paul & Sharki kampsun seljas, uut otsima, kuid nõustub ainult täpselt samasugust ostma,» näitlikustab Stepanova naerdes meeste margi- ja isegi mudelitruudust.
Stepanova hinnangul on eksklusiivsus, mugavus ja nimi see, mis sunnib mehi poodi ikka ja jälle tagasi pöörduma. Kõike seda peab inimene aga tõepoolest kõrgelt hindama, sest näiteks talvesalli eest tuleb siin välja käia 18 sajalist, kampsuni eest 50–60 ja kingade eest umbes 40 «koidulat».
Samal ajal kui Postimees poodi uudistab, vaatab jopesid Peterburist pärit Mihhail Gontšarov. Enda sõnul ta Paul & Sharki andunud austaja ei ole, vaid tuli seepärast, et see oli lähim pood hotellile. «Just nüüd läks ilm külmaks, tulin kiiruga soojemaid riideid otsima,» kurdab ta karvase kapuutsiäärega talvejopet proovides.
Muidu on ta enda sõnul täiesti kaubamärgitruu – tema süda (loe: garderoob) kuulub Peterburi moeloojale Irina Tantsurinale. Selle disaineri kaupa Tallinnast ei leia, küll aga võib Tango butiigis valida JC de Castelbajaci, Emanuel Ungaro, peagi Gianfranco Ferre ja veel mitme maailmanimega disaineri loomingu vahel. Ka see pood pakub rohkem meeste- kui naistekaupa. Juhataja Aivar Vainola sõnul on nende klientideks eelkõige rahakad inimesed, aga ka mõni tavainimene, kes eelistab kulutada riietele, nii nagu mõni teine autole või reisidele. Mõnikümmend kuni paarsada «koidulat» nõustutakse mängu panema eelkõige seetõttu, et kuna iga asja on poes vaid mõni üksik, on võimalus naabri seljas sama riietuseset näha nullilähedane.
Vainola toob näiteks, et kui aastate eest veel brändikaupa saada polnud, osteti kõike, millel aga kuulsa firma silt küljes oli. Kuna aga praegu võib Tallinnast juba nii mõndagi leida, ei piisa enam nimest, asi peab ka ilus olema. Poe müügijuht Mark Rahman pöördub seepeale naerdes Vainola poole: «Mäletad, milline mu esimene Prada mantel oli?» Ta surub käed vastu külgi ja tõmbab küüru selga, kirjeldades, et see oli liiga väike, talle sobimatu lõikega, nii et ta ei saanud liigutadagi. Aga kuna varrukal oli Prada nimi, kannatas ta kõik välja, meenutab müügijuht eneseirooniliselt.
Armanist rääkides avaldavad nii Vainola kui ka Rahman imestust, miks selle poe tulekuga käis kaasas jutt, et maailmamood jõudis viimaks Eestisse. «Meie ja veel mõned poed toovad juba aastaid Eestisse disainerkaupa,» kinnitab mees, kelle pood on varem müünud näiteks Pradat ja Versacet.
Ainult naiste peale mõtleb Gerard Dareli pood. Selle nime tõstis omal ajal pjedestaalile kultuse staatusele pretendeeriv Jacqueline Kennedy klaaspärlikee, mille reprodutseerimisõiguse omanik firma on. Uuem hitt on nn Charlotte’i kott, mis on nime saanud Dareli modellilt, näitlejannalt Charlotte Gainsbourgilt, kes on legendaarse prantsuse näitleja ja laululooja Serge Gainsbourgi tütar.
Tagasihoidlikult elegantset kaubamärki ostavad poe omaniku Sigrid Metsa sõnul naised alates 25-aastastest kuni pensioniealiste prouadeni välja. Pesumaailmas valitsevad hoopis teised kaubamärgid. Studio Domenica juhataja Tiina Eberhardi sõnul on pika kogemusega pesutootjad need, kelle kauba mugavusele ja kvaliteedile võib kindel olla – see, kui püksikutel on kiri Versace, ei ole veel garantii. Erandiks nimetab ta Nina Riccit, kes konkureerib edukalt teiste kultusmarkidega nii pealis- kui aluspesu vallas.
Nii võib varjatud ilu otsija leida siit Lise Charmeli pesu, mida Eberhard nimetab oma kroonijuveeliks, aga ka pesuilmas hinnatud Cottonclubi pitse-satse, muidugi Nina Ricci ja sama tootja teise kaubamärgi, Millesia pesu. Siinsed rinnahoidjad vahetavad omanikku keskmiselt 12–18, Nina Ricci 13–19 sajalise eest. Kaupa valib Eberhard enda sõnul eelkõige «kõhutunde» põhjal. Siiski märgib ta, et Eesti naistele läheb peale glamuur. Nii eelistavad siinsed ostjad pitsilisemat ja külluslikumat ihukatet kui nende Põhjamaade või ka USA suguõed. Hugo Bossi Eestisse tooja Kerri Ulp pakub, et noortest ja edukatest püsikliente, keda on ka Bossil ligi pool kõigist ostjatest, hoiab nende küljes kvaliteet. Kübarapuudus Hittkaupadest ei soovi Ulp aga rääkida, kiites, et kõike ostetakse hästi: meeste ülikondi, mille saab lunastada 70–80 sajalise eest, aga ka rahakotte ja parfüüme.
> Loe edasi |
