Põhumajal on olulised müts ja saapad

Tallinnas elavate ja töötavate Riina ning Knut Klaisi maja sai saapad ehk seguga täidetud vanad autokummid jalga kahe aasta eest ning laastudest laotud mütsi pähe eelmisel suvel.

VIIMASED KOMMENTAARID TO to insener mismõisted sa mõtled,  anna teada palun.... to insener paari mõiste  kasutamise tõttu ma  julgen küsida, kas  oled ikka  insener. muus osas  olen aga nõus ja... Teised kommentaarid

Klaisid tahtsid endale ja oma lastele mõnusat maakodu, et aeg-ajalt linnakorterist põgeneda. Ehitada soovisid mõlemad võimalikult looduslähedaselt ja keskkonda säästes ning kõike teha oma kätega. Oma aja maha võtmise koha otsustas pere rajada Põlvamaale Koorastesse, kirjutab Sakala.

Majaehitus oli naise sõnul abikaasa idee. «Selle peale teatasin mina, et kui me üldse ehitame, siis ökomaja.»

Viimaks jäid kaalukausile savi- ja põhumaja ning põhumaja tegemine tundus kiirem, kergem ja lõbusam töö.

«Sellega saaksid naisedki hakkama, kui meest parajasti käepärast pole,» ütleb Riina Klais.

Keskkonnale väike jälg

Naine tunnistab, et kui nad ehitamist alustasid, mõtles ta ökomajast teistmoodi.

«Ökomaja tuleks ehitada nii, nagu seda oleksid teinud meie esiisad: lähtudes mõistlikest valikutest, kuhu ja millest ehitada,» mõtiskleb ta. «Ehitusel peaks kasutama materjali, mis on lähedusest kättesaadav. See ei ole ju enam ökomaja, kui sa tood endale Hispaaniast mingi spetsiaalse savi, millega seinu krohvida.»

Maja suurus on umbes 40 ruutmeetrit ning see on ristkülikukujuline. See on Knut Klaisi ütlemist mööda kõige praktilisem ruumide paigutuse mõttes ja ilmakaarte suhtes.

Vajalikke näpunäiteid on abielupaar saanud raamatutest ja tuttavate juures ehitusel abiks käies. Praegu peavad nad sellesisulist veebilehte www.savikodu.pri.ee.

Nende tänavuse ehitushooaja suurim töö on küttekeha tegemine. Korstnajalatellised, kroon tükk, on saanud uue elu — need on toodud lähedal asuvast vanast hoonest. Maja hakkab soojendama tavaline suur kandiline ahi, kuid ehitise eripära on, et see mitte ei pea sooja, vaid akumuleerib seda.

«Tõenäoliselt tekib küsimus, kas me talvel kütta tohime, kui tuleme siia vaid nädalaks,» arutleb Riina Klais. «Võib-olla mõjub maja niiskusdünaamikale halvasti, kui ta üles soojendada ja siis tal jälle jahtuda lasta, kusjuures ta on niiske edasi. Kui elaksime siin aasta läbi, ei oleks probleemi.»

Punast kukke põhumaja ei pelga.

«Põhumaja ei põle nii nagu telefoniraamatki: see on nõnda tihe ja paks, et ei võta leeki külge. Ning savi läheb põledes vaid tugevamaks. Nii et pärast tulekahju ei ole seda võimalik ära ka lammutada,» kõneleb naine.

Materjale ei leia, kui kohalikke ei tunne

Klaiside maja seinale kantud savisegu on muutuvas suhtes kruusast, savist ja liivast. Krohvimine käib nii, et üks kiht sissepoole ja siis üks kiht väljapoole, et ei tekiks paineid.

Riina Klaisi selgitust mööda on kõige alumises kihis kõige rohkem savi, liivaga pooleks. Igas järgmises kihis on liiva rohkem ja savi vähem.

«Väljapoole peavad kihid minema pehmemaks, et kõige pealmine ei hakkaks pragunema, kui alumised pisut liiguvad,» räägib ta.

Välisseina jääb naise jutu järgi katma savi — viimane kiht tuleb vaid siledaks saada ja korralikult kokku vajutada. Kui see hakkab pragunema, saab seda mõnel suvel pisut saviga parandada. Seestpoolt pintseldavad nad seina tõenäoliselt lubjapiimaga üle.

Aknapõsed on Klaisidel toestatud võrguga. Mõni ehitaja paneb Knut Klaisi teada savi alla kogu seina ulatuses võrgu, et närilised ja putukad sisse ei tuleks.

«Meie panime ühe palli kogemata koos sipelgatega sisse,» nendib ta. «Mõne aja pärast nad küll kadusid, aga eks kevadel näe, kas nad on alles. Kui sipelgad veel elavad, tuleb sein lahti võtta.»

«Eks see palli vahetamine ole põnev ka,» leiab Riina Klais. «Ma olen Savikodu blogis kirjutanud, et see on lihtne. Umbes nii, et saed vigase koha välja ja paned uue palli asemele,» naerab ta.

Naine rõhutab, et põhuseinas ei tohi olla metallasju, sest need hakkavad külmana koguma kondensvett ning tekib hallituse oht.

Seina on abielupaar ladunud umbes kakssada põhupalli ning põhk on ostetud kohalikelt talunikelt.

«Ostsime selle kehval ajal, kevadel, mil loomakasvatajatel hakkavad talvevarud otsa saama, ja siis olid hinnad üles läinud,» jutustab Riina Klais.

Majaehituseks passib tema jutu järgi just põhk, hein on toitaineterikas materjal ja hakkab lagunema. «Põhk on selline suhteliselt mõttetu asi, peaaegu nagu saepuru — seal pole midagi süüa ja see ei lagune ka.»

Naine märgib, et põhupakkide leidmine pole naljaasi, sest tänapäevased moodsad põllumajandusmasinad purustavad põhu ja puistavad selle maasse rammuks. «Meie põhupakid jäidki ühele vanale masinale viimaseks teha, pärast see enam ei töötanud.»

Tulevikutrend on Riina Klaisi ütlemist mööda põhust jumbopallid, mis on 60 sentimeetrit paksud, umbes meeter laiad ja kuni kolm meetrit pikad.

«Taanis juba ehitataksegi neist. Pallid tõstetakse kraanaga paika, kaks tükki üksteise otsa, ja ongi seina kõrgus olemas. Siis tõstetakse kraanaga enne valmis tehtud katus peale ja maja valmib päevaga,» teab naine rääkida.

Väike maja väiksele perele

Eelmisel suvel korraldasid Riina ja Knut Klais majaehitustalgud ning tööle ja õppima kogunes umbes 40 inimest.

«Paljud tahavad oma silmaga näha ja oma käega katsuda, kuidas see asi käib,» lausub Knut Klais.

Klaisidel on põhumajale kulunud umbes 40 000 krooni.

«Laastukatus 8000, saematerjal 7000-8000, põhupallid 8000 ja savi 2000 krooni,» lööb naine umbkaudseid summasid kokku. «Eks me ole ehitanud nii-öelda peost suhu.»

Maja esimesele korrusele on plaanitud niinimetatud lebola, väike kööginurk ning pesemisruum ja WC, mis leiavad koha ahju taga. Ülemine korrus jääb lastele, Saamuelile ja Maribelile.

Naine meenutab ühe tuttava õpetussõnu, et elu esimene maja ei tohiks olla üle saja ruutmeetri suur, vastasel korral toob see halba õnne.

«Ega kolme-neljaliikmelisele perele ole rohkemat vajagi, muidu minnakse juba ehitamise ajal tülli ja lõpuks lahkugi,» nendib ta.

Riina Klais tõdeb, et selle maja ehitamine on aidanud neil muutuda sügavateks inimesteks.

«See on õpetanud meid nägema inimeste arvamuste mitmekesisust. Ei ole õiget ega valet, vaid on erineva sügavusega millessegi uskuvad inimesed,» mõtiskleb ta. «Sul ei maksa eeldada, et sa mõtled asjadest õigesti. Teine mõtleb teisiti ja ehkki sulle tundub see imelik, ei ole see vale. Paljud ei julge ette kujutada, et võib elada ka teistmoodi.»

PÕHJENDUSED

Riina ja Knut Klais põhjendavad, miks nad otsustasid endale ehitada just põhumaja.

1. Tahtsime endale mõnusat maakodu, et linnakorterist aeg-ajalt põgeneda.

2. Tahtsime ehitada võimalikult looduslähedaselt ja keskkonda säästes.

3. Tahtsime kõike teha oma kätega.