Too

Vaatamata sellele, et riigikeelt mitteoskavate töötajatega asutusi on Eestis väga palju, ei saa keeleinspektsioon tihtipeale sinna midagi parata. Keeleoskamatul töötajal ei pruugi olla töölepingutki või siis vahetuvad töötajad firmas liiga tihti, samuti esineb sellistes asutustes kollektiivset «haigestumist».

Tarbija24 kaebusteraamatus kirjeldati aasta lõpus olukorda, kus keeleinspektsiooni kontrollkülastuse ajaks palus ühe asutuse juhataja keeletõendit mitteomavatel isikutel tööle mitte ilmuda. «Kuidas tüssatakse keeleinspektsiooni,» oli postituse mõtlemapanevaks pealkirjaks.  

VIIMASED KOMMENTAARID austa emakeelt Ka minul ajab hinge  täis! Tulemas on  valimised, miks ei  võiks nt mingi erakond  võtta auasjaks te... Ott Kaitseväes üks  umbkeelne  rühmakaaslane rääkis  täiesti avameelselt,  kuidas ta endale  eestikeelse gümn... Teised kommentaarid

Vestlusest keeleinspektsiooni peadirektori Ilmar Tomuskiga selgus, et sellised teated võivad osutuda karmiks tegelikkuseks nii mõnegi firma või asutuse puhul – tänu sellele saab võimalikuks olukord, kus teenindav personal ei oska tihtipeale riigikeelt ka kõige elementaarsemal tasemel.

Töötajad kollektiivselt «haigestunud»

Ilmar Tomuski sõnul on olnud juhtumeid, kus asutusse kontrollima läinud inspektor leiab eest vaid väikese osa töötajatest, kuna ülejäänud on kollektiivselt «haigestunud». «Haigestumine ei ole keelatud, seetõttu ootame, kuni inimesed on terveks saanud ja kontrollime ikka.»

Kõige enam esineb töötajate «haigestumist» Tomuski sõnul Ida-Virumaal, ennekõike vene õppekeelega koolides ning mõnes kohalikus omavalitsuses.

Küsimusele, kuidas kontrollib keeleinspektsioon töötajate keeleoskust, vastas Ilmar Tomusk, et kõigepealt nõutakse asutuse juhi käest välja töötajate nimekiri koos kohustuslike keeletunnistustega.

«Seejärel kontrollitakse tunnistuste õigsust Riiklikus Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuses. Tavaliselt kontrollitakse ka isikute tegelikku eesti keele oskust: nendega vesteldakse. Andmed tehtud toimingute kohta kantakse kontrollakti,» selgitas Tomusk.

Tomuski sõnul on nii kohalike omavalitsuste asutustes kui ka erafirmades ette tulnud ka olukordi, kus kõiki töötajaid nimekirja ei kanta. «Kui meil on kahtlusi, uurime lõpuks töötajate tegeliku koosseisu siiski välja. Avalikus sektoris on see lihtsam, erasektoris keerulisem.»

Takistuseks ka puudulik personalitöö

Tomuski sõnul raskendab keeleoskuse kontrollimist ka puudulik personalitöö – olukorrad, kus inimestega pole sõlmitud töölepinguidki, on tema väitel üsna sagedased.

«Kioskites või turul on mõni müüja keset kontrollimist teatanud, et ta tegelikult ei töötagi seal. Ja juriidiliselt see nii ongi, sest mingit lepingut ei ole, ta ise on omaniku tädi, õde või tütar ja sattunud leti taha täiesti «juhuslikult»,» meenutas Tomusk värvikamaid juhtumeid.

Palju probleeme on keeleinspektsioonil olnud ka Maxima kauplusteketiga, kus keeleinspektsiooni sõnul on korduskülastuste ajaks tihtipeale kogu kaader vahetunud.

Ka VP Marketi avalike suhete juht Erkki Erilaid nentis 5. jaanuari Sakalas, et nagu teistel Eesti kauplustel ja ettevõtetel, on ka sellel firmal töötajate leidmisega tõsine mure.

Tõend ei tähenda keeleoskust

Kuid seegi pole veel kõik. Tuleb välja, et keeleinspektsiooni töös on ette tulnud ka libatõendeid.

«Need on ajavahemikus 1991-1999 väljastatud keeleoskuse kategooriatunnistused, mille kohta andmed eksamikeskuses puuduvad või erinevad eksamiprotokollidesse kantud andmetest. Näiteks on tehtud tunnistusest koopia ning sellele on kirjutatud teise isiku nimi või kõrgem keelekategooria,» rääkis Ilmar Tomusk.

Kurb on inspektsiooni peadirektori sõnul lugu ka legaalsete kategooriatunnistustega, kuna paljud ametlikult keeleeksami sooritanud ei valda eesti keelt tunnistusel märgitud tasemel või ei oska sõnagi eesti keelt.

Seni pole aga keeleinspektoritel olnud seaduslikku õigust keeletunnistusi kehtetuks tunnistada.