Reis

Raivo E. Tamm käis ekspeditsioonil Bhutanis ja Indias ning proovis kohalikke nelikveolisi.

Heidan pilgu oma reisisihtkohtade geograafilisele asendile ja näen, et olen nii töö- kui ka puhkuseasjus reisinud millegipärast kas meie pikkuskraadist lääne poole või  enam-vähem sama pikkuskraadiga paikadesse lõuna pool. See ei tähenda muidugi, et «teisel pool» asuvad maad, nende religioon ja kultuur mind ei ole huvitanud, kirjutab Auto Bild Eesti.

VIIMASED KOMMENTAARID murzilka Kadedus ! Smog "Smokie" ei tähenda  kohe kindlasti sudu.  Raivo E Tamm ei tunne  sellist sõna nagu  "smog". Mängleva ki... Teised kommentaarid

Olen lugenud idamaiseid filosoofe ja põgusatel kohtumistel härra Gunnar Aarmaga sain kuulda muljeid reisist «imetabasele» maale – Bhutani. Aarma sulest ilmus ju ka samateemaline raamat.

Kui teatriringkondades hakkavad levima kuuldused, et on võimalik osaleda Eesti budismiinstituudi korraldataval reisil Indiasse ning huvilised saavad viie päeva jooksul ka Bhutani külastada, ei kahtle ma hetkegi ja panen end varakult kirja.

Indiasse ehk veel satuks, aga just Bhutan, kuningriik pilvedel, on minu huvide peamine sihtpunkt. Maa, mille kohta kõneldakse, et seal kehtib veel lausa feodaalkord. Aga tegelikult on see nii noore kuninga tõttu, kes hoiab oma maa kultuuri välismõjude eest.

Turiste hakati Bhutani lubama alles paarkümmend aastat tagasi ja nüüdki on nende hulk piiratud kõrge külastusmaksuga. Need eelteadmised, aga eelkõige suur eelteadmatus kisuvad mind kui magnetiga. Kui autoajakirjanikku huvitab mind muidugi ka see, milline on Bhutani autopark ja liiklus.

Lendame enne jõule läbi Helsingi Delhisse, kus ootame kaua lennujaamas. Mõni ootesaal on peaaegu normaalne, osa pehmeid pinke aga haiseb lausa hingematvalt. Jalutan korraks välja – esimese asjana võtab mind vastu toss. Ka internetis lubab Delhi tänaseks smokiet.

Mitte Smokie kontserti, vaid just sudu. Ja tossu sees – peaasjalikult ikka Korea mittemidagiütleva suurtoodangu seas (kuigi märkan ka E-klassi mersut) – on vana hea ja muutumatu India oma Ambassador. Rool muidugi vana hea Inglise kombe kohaselt paremal pool.

Reis jätkub alles järgmisel hommikul Bhutani oma lennufirma DrukAir lennukiga. Bhutan on saanud selle nime inglismannidelt, kes kunagi Indiat asustades proovisid ka Himaalaja kõrgmäestiku poole vaadata, ent ei saanud seal iial kanda kinnitada, sest leidsid eest väga heade sõjameestega end südikalt kaitsva väikeriigi, mida rahvas ise kutsus Druk Yuliks – draakoni maaks.

Nepaalis Kathmandus väikese vahepeatuse teinud lennuki aknast paistab enne imetabast draakonimaad kaua uhkelt kõrguv Džomolungma, ja on näha, et riiki ei pääsegi tõesti muidu kui draakoni seljas! Imetleme maailma katust, lennates eemal lauskmaa kohal, peaaegu sama kõrgel kui maailma kõrgeim tipp!

Paro lennuväljal ootab meid soe päike ja hetkega lummav Bhutani arhitektuur. Ja mäed. Vaikus. Õrn tuul. Müstiliselt mõjuvad tuules lehvivad palvelipud pikkade lipuvarraste küljes mäekülgedel. Nende sülemeid on rikkalikult, märkasime neid siin-seal juba lennukiaknast, kui laveerisime mägede vahel maandumisraja poole. Meid transporditakse hotelli kummaliste Toyota bussidega. Kõikjal hakkab silma – pärast põgusat Indias viibimist – puhtus ja korrastatus.

Puudevahelised teed on kitsad. Rahvariietesse – meestel kittel, ja altpoolt ongi nagu šotlastel, vaid põlvik ja king – rõivastunud bussijuhid puhastavad pärast sõitu lambiharjadega bussi külgi tolmust. Autosid (miniautod) on vähe ja need on puhtad. Juba on mul täiesti tagurlik soov – sõidukeid võiks veelgi vähem olla! Keset niisugust rahu ja tõepoolest feodaalajastu-hõngulist arhitektuuri poleks neid üldse vaja.

Ülimalt meeldiv, et kõik hooned on sarnased, ei mingeid tööstushooneid, reklaamidega palistatud halle, ja isegi mitte pealinnas Thimphus, kuhu meid hiljem bussidega sõidutatakse. Pealinnas on muidugi autosid rohkem, peamiselt ikka Korea toodang, seejärel Jaapani oma ning ka üks uus Mercedes ML-i maastur, Bhutanis registreeritud, seisab hotelli ees.

Numbrimärgid algavad tähekombinatsiooniga BH. Kui meid hiljem räpases Indias vastu võetakse, näen, et sama kombinatsioon kehtib ka tolles ühendriigis, kus maadel suurem iseseisvus kui euroliidus. WB tähistab Lääne-Bengali ja SK Sikkimi osariiki.

Mul on ülisuur soov ise rooli pääseda. Seda kogemust on mulle kohe eriti vaja. Ma ei ole iial parempoolse rooliga autot juhtinud. Kunagi lõppes ka mu Rolling Estoniansi etapp enne Inglismaad, seepärast pole ma ka vasakpoolse rooliga sealses «segaduses» liigelnud.

Bhutanis luuran meie kohvreid transportinud Toyota Hiluxi roolitagust, kuid suure seltskonna kohvreid jagub pikapi kabiinigi ja ruumi on üksnes juhile. Küsin giidilt, kuid too, olles alles teise eestlaste grupi vastuvõtja, suhtub jahedalt sellesse, et keegi tema vastutuse all olijatest järsku rooli tikub. Või on see talle lihtsalt nii ootamatu. Thimphus on üks päev autovaba, aga meie ekskursioonikava on nii tihe, et ma ei tüüta oma sooviga rohkem kedagi.

> Loe edasi