|
«Lõpetasin raudteetehnikumi 1977. aastal, seejärel töötasin Kadrina
jaamakorraldajana. Tapal olen varsti juba 15 aastat töötanud,» meenutas Vera
Povaljajeva, kes peab oma ametit äärmiselt keeruliseks, kuid tähtsaks ja
vajalikuks, Virumaa Teatajale antud intervjuus.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | nimi ei riku naist
Ega Povaljajeval tööl vedelemiseks aega pole.
Tõdeja
Huvitav, kui palju sellise töö eest makstakse? Vastutus nagu suurem kui riigikogujal ju.
|
|
Raudteega kaasnevad alati kõrgendatud
ohutusnõuded.
Raudtee ise on nagu üks pidev juhend, millest keegi ei tohi üle astuda.
Juhtnöörid algavad juba sellest, kuidas tööle minna - kuidas ja kus raudteed
ületada. Iga kolme aasta tagant tuleb meil oma teadmisi eksamil tõestada. Nii et
võin kinnitada, et see on väga raske ja vastutusrikas amet. Minu kui
jaamakorraldaja käsutuses on rongikoostaja, operaator ning kaudselt ka kõik
teised isikud, kes raudteeliiklusega seotud.
Milles teie töö seisneb?
Jaamakorraldaja esimene, tähtsaim ülesanne on rongiliikluse korraldamine.
Kuid selle kõrval ei tohi unustada liiklusohutust ega teisi töötajaid – ka need
valdkonnad on minu vastutusalas. Tapa jaam on Eestis suurim, meil on kolm suunda
– Tallinn, Tartu ja Narva - ning tagada siin normaalne liikumine on äärmiselt
keeruline töö. Hommikul tööle tulles tuleb oma päev algusest lõpuni planeerida,
kardan isegi ette kujutada, mis kõik võib juhtuda, kui see jääb tegemata.
Isegi nii väike vahe nagu puhkus paneb muretsema, mis mind töökohal ootab.
Helistan töökaaslastele, tuletan endale meelde, kuidas tööpäeva planeerida.
Aga isegi siis, kui enda teada on kõik õigesti tehtud, võib järsku
midagi viltu minna.
Seda küll, meil on olnud juhtumeid, et valgusfoor ei tööta, et rongid
peatuvad vales kohas. Aga eks aastad on mind õpetanud, et ka siis, kui midagi
halvasti läheb, ei tohi paanikasse sattuda. Kui ollakse tööl, tuleb kõik muu
kaheteistkümneks tunniks (nii kaua kestab vahetus – toim) unustada. Kui kodus on
probleeme, kui keegi on tuju ära rikkunud, tuleb see töökohale tulles peast
heita. Kui olla närviline, muutuvad ümbritsevad inimesedki selliseks, kui aga
võtta kõike rahulikult, läheb tööpäev sujuvalt ja probleemideta.
Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mida lõbusat võib teie töös
juhtuda.
Ega siit Tapalt ei suuda ma tõesti midagi lõbusat või naljakat meenutada.
Küll aga on mul üks väga armas mälestus seotud Kadrinaga.
Tapa on suur jaam ning siinne jaamakorraldaja ronge vastu ei võta, Kadrinas
töötades aga pidin ma seda tegema.
Meil oli seal ristumiskoht. Ühelt poolt tuli Moskva rong, teiselt kaubarong.
Kaubarong hakkas juba sõitma, ka Moskva rongi teel oli roheline tuli, kuid
järsku märkasin ma pesakonda pardipoegi, kes raudteed ületasid. Ega mul valikut
polnud – tuli Moskva rong peatada, et neile väikestele lindudele teed anda. Siin
Tapal istume puldi ees ning vahel ei tea sedagi, missugune ilm väljas on – kas
sajab lund või vihma. |
