|
Kerge tal olema ei saa, sest Pärnu arhitektiteenistuses on kümnest töökohast
täidetud kuus, puudu on kolm arhitekti ja üks insener. Samal ajal on ehitussurve
linnas tugev ja töös mitu ulatuslikku teemaplaneeringut.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | ehitaja võid olla terava ütlemisega lihtinimesele,kuid miks sa ei tõuse tagajalgadele monstrum -September va...
reinuaas Kinnisvaramull lõhkeb peagi, temast jääb halb hais.Liiga paljudel meestel on voli antud Pärnut kujun...
|
| Karri Tiigisooni intervjueeris Pärnu Postimees.
Karri Tiigisoon, te pole veel kuudki oma uues tähtsas ametis olnud,
aga linna peal kuulsin juba jutusahinat, et ohhoo, see uus mees on veel järsema
ütlemisega, kui Ülar Saar linnaarhitektina oli. Kas ongi nii?
Ausalt öeldes ei oska ma seda enda kohta öelda. Mingi visioon mul
linnaarhitekti rollist ja Pärnu linnaruumist muidugi on. Kui me neli aastat
tagasi koos Piret Looveeruga Pärnusse tööle tulime, oli vana seltskond
planeerijaid just lahkunud ja linnaarhitekti kui sellist vahepeal polnudki. See
tähendas linnaarhitekti funktsiooni hajumist ametnike ja osakondade vahel.
Kui Ülar Saar tuli, võttis ta need ohjad enda kätte. Kui nüüd see koht jääks
täitmata, kanduksid linnaarhitekti funktsioonid jälle laiali, osalt kindlasti
mulle kui planeerimisosakonna arhitektile, osalt võib-olla mujale. Nii et minu
hakkamine linnaarhitektiks oli mõneti pragmaatiline otsus. Et selles ametis
kerge ei ole, ma muidugi tean.
Linnaarhitekti töö teeb keeruliseks see, et n-ö objektiivset või õiget
arhitektuuri ju ei ole. Nii nagu igal majal on selle loonud arhitekti käekiri,
on linn linnaarhitekti nägu.
Igaüks võib arhitektuurile hinnanguid anda ja ühest hinnangut loota on
mõttetu. Linnaruumi puudutavate väärtuste üle vaieldakse väga palju ja kuskil
peab olema keegi, kes otsustab. Linnaarhitekt on inimene, kes peaks ruumilist
arengut reguleerima ja suunama.
Kas Rannahotelliga ühele joonele kerkiva paljuvaieldud korterhotelli
September ehituse mahu ja väljanägemisega jääte rahule?
Seal oli arhitektuurikonkurss, seega kaaluti selle maja kerkimist ja
väljanägemist üsna hoolega. Võitis Emil Urbeli projekt, tema professionaalsuses
pole küll põhjust kahelda.
Ometi oleksin arhitektuurilises mõttes veidi erilisemat hoonet oodanud.
Praegu see hoone oma lakoonilise valge mahuga matkib liialt funktsionalismi. Kui
vaatame näiteks omaaegseid Rannahotelli konkursitöid, siis sinna laekus oma aja
kohta üsna julgeid projekte.
Septembri krundile võinuks kerkida midagi oma ajast etteulatuvat.
Arhitektuur laiemas mõttes on sotsiaalne tellimus. Kas Pärnu
linnaarhitektile ei peaks muret tegema üha uute ja uute kortermajade kerkimine,
isegi mitte linna väljanägemise kiire muutumise mõttes, vaid seepärast, et
korterite ehitusbuum võib ühel hetkel linna maha jätta tühjad karpmajad, kui
tuhanded korterid ei leia enam asukaid?
Vaevalt et kuskile jäävad suisa tühjad majad. Aga tõesti, kui
turusituatsiooni tõttu mõnes piirkonnas hinnad langevad, võib tekkida
getostumise oht. Selle tulemusena võib linna mõnes piirkonnas tekkida teravaid
sotsiaalseid probleeme. Siin mängivad rolli ka muud tegurid kui vaid uued
kortermajad.
Kui kõik praegu töös olevad detailplaneeringud, mille sihiks on korterelamuid
ehitada, realiseeruvad, tuleb linna juurde väga suur hulk uusi kortereid.
Keegi ju ei oska täpselt öelda, kuidas kinnisvaraturg Pärnus areneb, kas on
tegu kinnisvaramulliga, kas edaspidi hinnad langevad või kasv lihtsalt
stabiliseerub. Kahjuks võetakse paljud otsused vastu kõhutunde järgi.
Linna oleks vaja palju-palju põhjalikumalt uurida, et õigemaid otsuseid
langetada.
Arvan, et hinnad kiiresti kukkuma ei hakka. Kindlasti tuleb hindades
korrektiive ja turg muutub, kuid tõenäoliselt ei kuku hinnad järsku.
|