|
Palju raha Nigeeriast ja Viagra on märksõnad, mille
nägemisest piisab, et ära tunda rämpskirja, kirjutab Tartu Ülikooli
tehnoloogiaportaal Novaator.
Aga kuidas õpetada arvutit rämpskirja ära tundma?
David Heckerman juhtis selle kümnendi alguses Microsofti
spämmivastase võitluse töörühma. Nad uurisid tuhandeid rämpskirju, et teha
kindlaks tunnused, mille järgi arvuti rämpsu ära tunneks. Tõepoolest ei ole
eriti raske teha arvutile selgeks, et Viagrat pakkuv kiri on tõenäoliselt
spämm, kuid asjad läksid kiirelt palju keerukamaks.
Kui spämmerid nägid, et Viagra-kirjad ei lähe enam läbi,
võtsid nad kasutusele sõnad «V1agra» ja «Vi agra». Selline tegevus on väga
sarnane bioloogilistele viirustele, mis muteeruvad pidevalt, et vaktsiinidest
mööda pääseda.
Selline sarnasus pakkus Heckermanile, kes on nii arst kui ka
doktorikraadiga arvutiteadlane, suurt huvi. Tal ei läinud kaua, et mõista:
spämmi vastaseks võitluseks mõeldud tarkvara on võimalik kasutada ka
bioloogiliste viiruste tõrjumisel. 2003. aastal üllatas ta kolleege,
avalikustades oma plaanid võtta sihikule surmav ja kiiresti muteeruv HIV.
Heckerman tutvustas oma plaane Microsofti juhile Bill
Gatesile, kes oli Heckermani sõnul plaanist vaimustuses. Peagi rajaski
Heckerman Microsofti bioloogianiši, et hakata arendustööga tõsiselt pihta.
Esmapilgul võib tunduda veider, et programmeerijad tegelevad
nukleiinhapetega, kuid tegelikult on tegevuses väga palju sarnasusi, sest mõlemale
probleemile tuleb läheneda kvantitatiivselt.
Heckermani jaoks on spämmi ja HIV seosed puhtalt
matemaatilised. Võtame vaatluse alla sõna «Viagra». Mõnikord võib see sõna
sisalduda ka tavalistes e-kirjades. Kui teadlased uurivad tuhandeid kirju, siis
nad saavad välja arvutada, mitu protsenti sõna «Viagra» sisaldavaist kirjadest
on rämpskirjad.
Sellest aga ei piisa. Vaja on leida veel tunnuseid, mis on
spämmile omased. Iga arvuti poolt tehtud otsus hõlmab seega paljude erinevate
muutujate arvestamist.
Heckermani jaoks on HIV nagu spämmer. Kui HI-viirus nakatab
keharakku, siis ta kopeerib oma geneetilise materjali raku DNA-sse ning
paljundab ennast seejärel. Kusjuures ta teeb seda küllalt sageli esinevate
mahakirjutusvigadega, milles tema peamine tugevus seisnebki. Suurem osa neist
vigadest ehk mutatsioonidest ebaõnnestuvad, kuid mõnda saadab ka edu ning
taaskord on viirus pääsenud uue ravimi haardest.
HIVi uurijate üheks väljakutseks on tunda ära rakud, mis on
HIV-ga nakatunud. See tegevus sarnaneb spämmi filtreerimisega, sest samuti
tuleb arvestada mitmeid tunnuseid, mis sellele viitavad. Kui nakatunud rakud on
leitud, siis on võimalik nendega edasi tegeleda, et viirus ei saaks kaugemale
levida.
Milles on probleem? Ikka ja jälle mutatsioonid. Ka nö
rakkude nimesildid, mille järgi on võimalik nakatunuid tervetest eraldada,
vahetuvad. Seega on HIV-i vaktsiinid nagu viletsad spämmifiltrid, mis peavad
kinni «Viagra», kuid mitte «V1agra». See on sundinud paljusid uurijaid alla
andma. «Me oleme valanud miljardeid HIV-i vaktsiinide musta auku, kuid tulemust
pole,» ütles Leroy Hood Seattle’i bioloogiainstituudist.
Kuid Heckerman ei kaota lootust. Tema arvates on võimalik
arvutusvõimsuse ja tuhandete uute muutujate, kaasa arvatud patsiendi DNA abil
teha otsustav läbimurre.
«Üheks võimaluseks on kaardistada mutatsioone ning uurida
neid võrdluses konkreetse patsiendi immuunsüsteemiga. Kui me leiame siin teatud
mustreid või seaduspärasusi, siis oleme jälle sammukese lähemal efektiivse
vaktsiini loomisele. Kui aga tuleb välja, et mutatsioonid on täiesti juhuslikud,
siis oleme me tõesti suure probleemi ees,» ütles Heckerman.
Ilmselt ei oota keegi Microsoftilt selles valdkonnas imesid,
kuid julgustav on teada, et HIV murdmiseks lähenetakse asjale väga mitme
nurga alt. Kes teab, ehk saadab neid edu.
Toimetas Marina Lohk, Tarbija24.ee |
