Kasvajate sagedus lapseeas on 14 juhtu 100 000 lapse kohta aastas. Kõige sagedamini esineb leukeemiat, lümfoomid on kolmandal kohal. Lümfoom on lümfisüsteemi kasvaja, mis avaldub lümfisõlmede suurenemisena eri kehapiirkondades. Need lümfisõlmed on tavaliselt valutud, tihked ja seotud neid ümbritsevate kudedega. Suurenenud lümfisõlme võib leida kaelal, kaenlaalustes, kubemes, ka rindkere- või kõhuõõnes. Kui suurenenud lümfisõlm on kaelal, hakkab see kergesti silma ja lapsevanem pöördub kiirelt arsti poole. Kui aga probleem on rindkeres või kõhuõõnes, pöördutakse alles siis, kui lisanduvad kaebused – köha või kõhuvalu. Lisaks võib kaasneda väsimus, palavik, öine higistamine, nahasügelus ja kehakaalu langus. Diagnoosi saame, kui lümfisõlm operatiivselt eemaldada ja selle ehitust mikroskoopiliselt uurida. Leiu alusel jagunevad lümfoomid Hodgkini ja mitte-Hodgkini lümfoomideks. Esimesed on enamasti vanematel lastel, eelkõige puberteedieas, teised väikelastel. Haiguse ulatuse hindamiseks tuleb kasutada röntgenoloogilist ja ultraheliuuringut. Edukas paranemine Lümfoomide raviks kasutatakse tsütostaatilisi ravimeid ehk keemiaravimeid ning ravi nimetatakse keemiaraviks. Raviskeemi valik, ravimite hulk, ravi kestus ja ravimiannused sõltuvad kasvaja histoloogilisest tüübist, suurusest ja levikust. Kui haigus ei allu esmaravile, on näidustatud kõrgdoosis keemiaravi koos vereloometüvirakkude siirdamisega. Keemiaravi kestab keskmiselt kuus kuud. Ravi ajal ja selle järel tehakse uuringud, et veenduda, kas kasvaja on kontrolli all. Üldiselt taluvad lapsed keemiaravi hästi. Probleemiks on keemiaravijärgne periood, kus esinevad infektsioonid, mille tõttu peab jälle haiglas olema. Koostöös lapse ja lapsevanematega saab aga ka sellest üle, sest peamine eesmärk on lapse edukas paranemine. Alluvad ravile hästi Lümfoomid alluvad enamasti hästi ravile, nende korral on viienda aasta elulemus ligi 90% nii Põhjamaade kui ka meie andmete põhjal. Nii et on, mille nimel võidelda. Toon näiteks ühe haigusjuhu kirjelduse. Ema pöördus arsti poole nelja-aastase poisiga, kellel oli kaelal 3 cm diameetriga valutu lümfisõlm, millele lisandus palavik. Lümfisõlme eemaldamise järel diagnoositi mitte-Hodgkini lümfoom. Järgnes kuus kuud kestev keemiaravi, mida laps talus tervikuna hästi. Probleemi tekitasid vaid keemiaravile järgnenud infektsioonid, mis lahenesid antibakteriaalse raviga. Ravi lõppedes teostatud uuringud näitasid, et kasvaja oli taandunud. Nüüd on haigus juba kaheksa aastat kontrolli all olnud, seega võib öelda, et laps on paranenud. Muidugi ei tähenda igasugune lümfisõlme suurenemine veel kasvajat. Aga parem karta kui kahetseda, sest mida varem haigusi diagnoosida ja ravi alustada, seda paremad on tulemused. Kallid lapsevanemad, kui leiate lapsel suurenenud lümfisõlme ja sellega kaasuvad varem kirjeldatud sümptomid, pöörduge kohe arsti poole. |
