| Haigus hakkas endast tasahilju märku andma kaitseväes, kui Einar oli 20-aastane. «Ootamatult algasid palavikud, jõuetus ja nõrkus,» meenutab ta. Noormees pani kõik suure koormuse arvele, tõsine haigus ei tulnud talle pähegi. Siiski otsustas ta sõjaväearsti poole pöörduda. Tulemuseks oli seljakotivabastus ning salv jalgadele tekkinud verevalumitele, aga sellega kõik ka piirdus. Reanimobiiliga haiglasse Nõrkus aina süvenes ja lõpuks ei jõudnud Einar enam teistega sammu pidada. «Joostes olin kõigist 200 meetrit maas. See oli harjumatu tunne, sest olin seni suhteliselt sportlik,» räägib asjaosaline. Siis paigutati noormees sõjaväehaiglasse ning sealt viis tee reanimobiiliga Tallinna. Veri oli nii korrast ära, et Einarile kanti seda üle kuus kotti. Vereülekanne tegi enesetunde heaks ja noormees ootas juba kannatamatult haiglast väljakirjutamist. Kuid saatusel oli talle väljakutse – eri vereproovide tulemusel selgus keeruline diagnoos, mis muutis elurütmi tundmatuseni. Võitlus elu eest Einar pidi kohe alustama keemiaravi ning see ravimeetod andis tulemusi suhteliselt kiirelt. Suur tagasilangus oli siis, kui kaks nädalat järjest oli palavik 40 kraadi ja kehakaal langes tohutult. Aga ka sel ajal ei kaotanud ta lootust ning võitles edasi. «Elasin päev korraga, nii oli kergem,» tunnistab mees. Haiglas sõbrunes ta saatusekaaslasega, 40-aastase mehega. Koos oli kergem ja saadi päris headeks sõpradeks. «Kahjuks temal nii hästi ei läinud...» tõdeb Einar kerge värinaga hääles. Teine löök tabas Einarit, kui planeeritud tüvirakkude siirdamiseks ei leitud sobivat doonorit. Tüvirakkude siirdamine on vajalik keemiaravi järel ravitulemuse kinnistamiseks. Einari vereproovid olid juba nii korras, et hakati luuüdi doonorit otsima. Tehti tervele suguvõsale ring peale, pea kõigil oli sama veregrupp, aga luuüdi ei sobinud. Siis tekkis Einaril väike tagasilangus. Arstid otsustasid keemiaraviga jätkata ja luuüdi ei siirdatudki, sest haigus hakkas taanduma. Tervise juures tagasi Praegu elab Einar täiesti tavalist piiranguteta elu, kontrollis käib vaid korra aastas. Suurt rõõmu valmistab talle peres kasvav aastane Kevin. Einarile andis suurt usku paranemisse arstide soe ja toetav suhtumine. «Arstid andsid palju usku juurde, muidu ei oleks ma nii positiivne olnud,» nendib ta. Maailma statistika ütleb, et alla 60-aastastest ägeda müeloidse leukeemiaga patsientidest tervistub umbes kolmandik. Arstide sõnul on Einaril väga vedanud, sest ilma luuüdi siirdamiseta paraneb sellest haigusest vaid paar protsenti. Arsti kommentaar: Dr Katrin Palk Einar Sanderi raviarst Einar Sander haigestus ootamatult Eesti kaitseväes aega teenides. 2001. aasta novembris suunati ta uuringutele Tallinna keskhaigla hematoloogiaosakonda. Selgus, et noormees põeb ägedat müeloidset leukeemiat – verevähi üht raskemat vormi. Õnneks oli Einaril nii füüsilist kui psüühilist vastupidavust raske periood üle elada. Minul kui raviarstil oli temaga hea teineteisemõistmine, koostöö ja vastastikune usaldus, mis on raviprotsessis ääretult oluline. Usun, et Einaril on õnne olnud, kuna praeguseni pole märke leukeemia taastekkest. Loodan, et ta mõtleb järjest vähem kunagi põetud raskest haigusest ja elab normaalset igapäevaelu. Mina kui arst ja kui inimene tunnen, et kui midagi tuleb väga raskelt kätte, siis on see eriti väärtuslik. Olen väga õnnelik iga leukeemiast tervenenud patsiendi üle! |
