«Osalesime
«Kauni kodu» võistlusel teist korda, 2000. aastal saime tunnustust
president Lennart Merilt, tänavu Toomas Hendrik Ilveselt,» räägib
Rabinause talu perenaine Lehte Olli Sakalale.
Ta
lubab, et seekordne võistlus jääb talule viimaseks. Jaanipäeva paiku
halvenes perenaise tervis ja ta ei saanud enam aia eest hoolt kanda. Sünnipäevaks tuuakse puid ja põõsaid «Mees
ja lapsed nägid kõvasti vaeva, et aia eest hoolitseda,» kõneleb Lehte
Olli. «Nad teavad, et mul on valus vaadata, kui umbrohi kasvab.» Lehte
ja Lembit Olli poeg töötab Tallinnas juristina ning tütar on ajakirja
«Maakodu» ajakirjanik. Vanem tütar elab ema ja isa naabruses. «Aiatöö
meeldib mulle hirmsasti, sellest midagi paremat ega mõnusamat ma ette
kujutada ei oska,» ütleb Lehte Olli. «Kui minu käest on küsitud, mida
sünnipäevaks tuua, siis olen ikka öelnud, et puid, põõsaid ja
lilletaimi. Mulle meeldivad väga hostad ja hortensiad, samuti roosid,
kuigi nad on veidi kapriissed. Südamelähedased on ka kõik okaspuu
minivormid.» Meisterlikult kujundatud aed Rabinause
talu õu lummab rohkete veesilmade, eeskujulikult niidetud avara
muruvälja ning sügiseste lilleõitega. Silma rõõmustavad õitsvad
aedhortensiad, kollane ja punane päevakübar ning kiviktaimla kohal
kõrguv kollane tõrvikliilia, mida rahvas tunneb ka armuhüüu nime all. Talu
kaunitari tiitli võiks anda riitsinusele. Selle taime kaktuseõisi
meenutavad tulipunased õiekroonid loidavad sügispäikeses eriti
kutsuvalt. Omaette meistriteos on maja vundamendi veerde rajatud
kiviktaimla, milles eri suuruses kivid ja taimed moodustavad võrratu
koosluse. Rabinausel on palju ruumi. Aia keskosas on vaid mõni
üksik majesteetlik puu, enamik põlispuid kõrgub aga selles aiaservas,
kus veiklevad sinavad tiigikesed. Tehisveekogud asuvad eri
tasapindadel. Kahes suuremas käib pererahvas ujumas, neist ühe kaldal
asetseb saun. Veel on kolm väiksemat tiigikest, millest kahes kasvavad
vesiroosid, üks valge- ja teine roosaõieline. «Taluõuest voolas varem läbi looduslik ojake. Seda kaevates ja paisutades saime siia tiigid,» räägib peremees. Ümarad kivid värviti lubjaga valgeks Esimesel iseseisvusajal oli Rabinause 18-hektarine põllumajandustalu. «Meil
olid neli-viis lüpsilehma, paar tööhobust ning sead,» jutustab Lehte
Olli oma lapsepõlvest. «Ema ja isa tahtsid, et kord oleks alati majas
ning muru niidetud. Ümber õue olid suured kiviaiad ja muru sees
eeskujulikud teerajad, mille ääred kaunistati ümarate kividega. Kivid
värviti igal kevadel lubjaga valgeks, siis paistsid need rohelise muru
sees ilusad.» Praeguse perenaise isa oli suur pillimees ja talle
meeldisid hobused. «Tänapäeval soovivad mehed endale uhkeid autosid,
aga temal pidid olema parimad hobused. Kui nägime kaugelt linna poolt
lähenemas hiilgavate rakmetega uhket ratsut, teadsime, et isa on
tulemas.» Vahepeal viis saatus Lehte Olli kodust kaugele. 30
aastat tagasi naasis ta perega Rabinausele, kus elasid siis tema ema ja
lastehalvatust põdenud noorem vend. Nõgesed olid kasvanud
akendeni ja osa hooneid oli varemeiks muutunud. Tasahilju hakkasid nad
korda looma ning lillepeenraid rajama. Algul ei mõistnud teised
pereliikmed Lehte Olli aiandushuvi ega põhjust, miks on vaja palju
lillepeenraid, kuid ajapikku nakatusid nemadki hobist ja lõid
aiakujundamises rõõmuga kaasa. Lembit Olli lausub muigamisi, et
esialgu nad aeda oma suva järgi kujundada ei saanud, sest naise ema ei
lubanud kõike teha. Uusi taimi istutades ei osanud aiapidajad algul
järgida õiget süsteemi, seetõttu juhtus tihti, et mõni puu või põõsas
sirgudes enam talle valitud paika ei sobinud. Siis kaevati see üles ja
istutati sobivamasse kohta. Hiljem tekkis juba süsteem. Pidasid talu Lehte
Olli meenutab, et kui Eesti taasiseseisvus, sai perekond maad tagasi
ning ta ema soovis, et talu taastataks. Siis pidasid nad sigu ja
kasvatasid piimakarja. «Lõpuks oli 14 lüpsilehma ja sama palju
noorkarja. 2000. aastani rabelesime loomadega ja käisime veel tööl ka.
Kell kolm hommikul ärkasime ja talitasime loomad, seejärel läksime
tööle ning õhtul rügasime oma põldudel ja heinamaadel,» kõneleb Lehte
Olli. Esialgu tasus piimakari end enam-vähem ära: sealt saadud
rahaga pandi majale uus katus. «Kui piima hinnad langesid kroonini,
otsustasime loomapidamisega lõpparve teha. Tervis ja jõud hakkasid
mõlemal lõppema. Jäid ainult teravili ja raps.» Lehte Olli peab
praegu kodus pensionäripõlve, aga tema kaasa on üks voodiraame ja
mööblijalgu valmistava Tohvri Puidu omanikest. Rabinause talul on suur muruväli, mille niitmiseks kulub murutraktoril ligi kolm tundi. «See
plats oli varem peaaegu soo. Panime siia mulla, mis tiikide kaevamisest
tuli,» selgitab Lembit Olli ning lisab, et tiike on vahepeal kaks korda
süvendatud ja puhastatud.
> Loe edasi |
