«Inimesed ei mõtle tavaliselt sellele, et ka värvitud riided, kosmeetika, tehismaterjalid, ehitusmaterjalid, siseviimistlusvahendid, mööbel jm sisaldavad kemikaale, mis võivad teatud tingimustel sattuda organismi,» tõdeb sotsiaalministeeriumi kemikaaliohutuse juht Heli Laarmann. «Ja isegi need tooted, mis üldiselt ei ole tervisele või loodusele ohtlikud, võivad selleks muutuda, kui käia nendega valesti ümber kasutamisel või hävitamisel.»Väga palju õnnetusi juhtub just toote valel käsitsemisel. Hoiatussildid olmekeemia pakenditel, toodete keemiliste ühendite sisaldus ja hulk on küll kooskõlastatud tervisekaitseinspektsiooniga, kuid inimeste tundlikkus on erinev ja tervisekaitse kehtestatud lubatud normid ei pruugi olla kõigile ohutud. Tallinlanna Kadri Maasik tõdeb, et ei saa teha majapidamistöid ilma kummikinnasteta. «Mu nahk on puhastusvahendite suhtes nii õrn, et kas või lihtne köögikoristamine paneb käed ketendama. Samas olen teinud ka allergiatesti ja allergiaid mul ei ole.» Maasiku sõnul mõjub talle vähem laastavalt n-ö loodussõbralik lõhnatu kodukeemia, enim aga kahjustavad nahka desinfitseerivad vahendid. Keemia veres Eestimaa Looduse Fondi ja Greenpeace’i eelmisel aastal korraldatud uuringu käigus loovutas neli tuntud Eesti inimest oma verd, et teha selgeks, milliseid kemikaale see sisaldab. Kõikides analüüsitud proovides leidus üle kümne kemikaali 44 määratust, sealhulgas raskemetalle, juba aastaid tagasi keelatud kloororgaanilisi pestitsiide ja ka fluororgaanilisi ühendeid. Verest leitud kogused ei põhjusta tervisele ägedat ohtu, kuid nende pikaajaline mõju on teadmata ja mõte kemikaalide leidumisest inimveres tekitab muret. Laarmanni sõnul ei saa otseselt väita, et uuritud inimeste verest leitud kemikaalid pärinevad kodukeemiast, ent kindlasti näitab see, kui palju me enda teadmata iga päev keemiaga kokku puutume. Testis osalenud laulja Liisi Koikson ütleb, et kemikaalidest veres oli huvitav teada saada, samas polnud ka midagi halvasti. «Arvestades, mida kõike me teflonpannidelt sisse sööme ja õhust hingame, on tulemus vist normaalne,» leiab Koikson. «Lõhna panen ikka peale ja kodukeemiata ka ei saa.» Loodustooted keemia asemel Samuti uurimuses osalenud riigikogu liige ja keskkonnakaitsja Marek Strandberg tunnistab, et üritab toime tulla võimalikult vähese kodukeemiga. «Püüan olla teadlik kodukeemia tarbija ja saada hakkama lihtsamate pesu- ja hügieenivahenditega. Parfümeeriatoodetest kasutan loodustooteid, milles pole sünteetilisi bakteritsiide ja fungitsiide (taimekaitsevahend seenhaiguste tõrjeks – toim).» Strandbergi jutu järgi jälgib ta lisaainete olemasolu ning väldib ihuga kokkupuutuvatest ainetest värve ja tugevaid sünteetilisi mürkaineid, näiteks triklosaani. Kui teiste keemiliste ühendite olemasolu oma veres pidas Strandberg oma keemikuameti tõttu isegi loogiliseks, siis triklosaan osutus talle tõsiseks üllatuseks. «Oluline on, et inimesed teaksid, milline on tegelikult ühe või teise kemikaali mõju organismile,» tõdeb Strandberg. «Paljudel puhkudel saab koduhooldamisega edukalt toime tulla, kui kasutada 100 nõuandega käsiraamatuid, mis kehvematel aegadel siinmail ikka kasutusel olnud.» Looduslikud puhastusnipid • eri pindade puhastamiseks sobib peeneteralise savi (ei kriimusta pindu) ja naturaalse seebi segu • puitu ja mööblit saab vahatada looduslike vahade seguga • pindade desinfitseerimine õnnestub hästi väikesi aurupuhasteid kasutades • toiduga kokku puutuvate pindade puhastamisel võiks kasutada piirituse- või viinalahust Allikas: Marek Strandberg |
