|
Otsing
Tarbija24.ee
|
|
Toit
 |
Mesinik jääb suvega rahule
03.10.2006 09:09
Jüri E. Kukk, Sakala
Viljandimaa Välja talu peremees Jaak Aid ütleb, et
tänavu on tema kolmekümneaastase mesinikustaa˛i rikkalikem
meesaak. |
| |
|
|
Mesilased tööhoos.
Foto: AP |
|
|
Mesinik lisab, et mett oli rohkelt ka mullu.
Negatiivse küljena mainib ta tõika, et müügiga võib tulla raskusi.
«Eesti NSV ajal toodeti suvega umbes 500 tonni mett, nüüd aga 1000—1100
tonni. Eestlane tarbib aastas ligemale kilo linnumagusat, järelikult valitseb
selle üleküllus. Vene turgu meil enam pole, Euroopa omale pääsemiseks on Eesti
mesindus liiga väike — seal mängivad Hiina, Türgi ja Argentina tuhandete ning
kümnete tuhandete tonnidega,» jutustas Aid Sakalale.
Mesinik alustas
asjaarmastajana paari taluga. Tootmine laienes siis, kui ta Eesti aja algul
leivakombinaadis töö kaotas. Praegu on Aidil nelikümmend mesilasperet.
«Möödunud talve elasid mesilased hästi üle: veebruaris ja märtsis oli
ühtlaselt külm ilm, petlikke soojaperioode polnud,» meenutab mesinik.
Suvel olid tema pered laiali Raassillas, Kuudekülas, Ahimäel ja mujal —
kuues kohas. Aid teab, et tarud on vaja paigutada kuiva tuulevaiksesse kohta,
kuhu päike peale paistab.
Sel aastal tuli suur meesaak juba kevadel, kui
õitsesid pajud. Raassilla kandis andsid mett valge ristik ja põdrakanep. Parim
korjeaeg kestab Jaak Aidi jutu järgi juuni keskpaigast poole juulini, mil mett
saab koguda paljudelt taimedelt.
Parim on lehemesi
Mesinik ütleb, et Iiri kanarbiku järel hinnatakse paremaks
lehemett, mis sisaldab lehetäide eritist ning milles on vähem suhkrut. Temal on
tänavune juba otsas. Esimese koguse vurritas mesinik mais. Praegune on enamasti
segumesi.
Kui mõne aasta eest laiusid ümbruskonnas paarikümnel hektaril
rapsipõllud ja tuli palju puhast rapsimett, siis sel aastal oli seda vähe.
Maitse poolest seda eriti ei hinnata.
«Teen mesindushoones mitu
meeämbrit lahti ja lasen ostjal endal maitse järgi valida. Tavaliselt ei oskagi
inimene vahet teha, milline kõige parem on,» räägib Aid. Ta müüb peamiselt
neile, kes kaubale ise järele tulevad.
Aid tõstab ämbrist lusikaga
linnumagusat umbes meetri kõrgusele ning meelint voolab katkematult. See pidavat
näitama head kvaliteeti, ent annab ka müüginipi: kui mett külmas hoida, ei katke
nire ka kehvemal kraamil.
Eesti tarud
Jaak Aid
hoiab peresid traditsioonilistes Eesti tarudes, sest neid on lihtne teisaldada.
Korpustarust ei käi tal jõud enam üle.
«Kaheteistkümne raamiga
korpustaru on raske nagu tsemendikott ja selliste tassimine hakkab selja peale,»
nendib mesinik.
Mees tahab katsetada ümmargust hauderaami, mille usub
kriitikast hoolimata kasuliku olevat.
«Nägin fotodel ümmargust raami.
Must kärg näitas, et sealt oli palju põlvkondi tulnud,» põhjendab mesinik.
Raamid teeb mees ise, sätib paika kunstkärje ja paigutab tarru. Vene
päritolu käsivurri ehitas ta ümber elektriliseks.
Vaha sulatab Jaak Aid
Itaalia päritolu aparaadis. Paaki pannakse raamid, lisatakse vahaga võrdne kogus
vett ja tehakse gaasipõletiga tuli alla.
«Soovitan kasutada vihmavett,
sest selles on vähem sooli,» jutustab mesinik.
Vaha vahetavad mesinikud
poes kunstkärgede vastu. Osta on need kallid, vahetus tuleb tunduvalt odavam.
Sageli ehitavad mesilased kärje ise tühjale raamiliistule.
Kui
temperatuur langeb sügisel 5—6 kraadini, jäävad mesilased tarru. Praegu sagivad
nad aktiivselt ringi ja on üsna närvilised, sest tänavu on palju nende
põlisvaenlasi herilasi.
Söötmine on omaette kunst
Parimaks söödaks peab Aid suhkrusiirupit, mis koormab suhteliselt vähe
mesilase pärasoolt. Mesindusajakiri pakub ka sellist varianti, et suhkrustunud
mesi pakitakse marlisse ja pannakse tarru. Mesiniku teada sureb kilogrammi
suhkrut ümber töötades 3000—4000 mesilast. Suhkrut kulub perele talve jooksul
8—10 kilo.
Varem kasutas ta kastikujulist klaasiga kaetud söötjat, aga
nüüd eelistab plastmassämbrit, mille kaanesse on tehtud augud. Altpoolt pahupidi
pööratud nõu juurde tulevad mesilased pistavad iminoka auku ja saavad lisatoitu.
Aid näitab, kuidas võtta vanadel söögikastidel mesilaste kinnikititud
klaas lahti, ilma et see puruneks. Kõigest üks kops söötja otsaga vastu lauda ja
klaas liigub taas soones.
Tänavu kavatseb mesinik ületalve pidada umbes
30 peret. Väiksemad pannakse kokku. Sama tehakse siis, kui perel on ema kadunud.
Mesilaste suurimaks vaenlaseks peab mesinik kahejalgseid, kes rüüstavad
tarusid rohkem kui mesikäpad.
«Kui pensionile jään, pühendun täiesti
mesilastele,» lubab Jaak Aid. |
|
|
|
|
|
|
Kaebusteraamat
Reklaam
|
|
