Toit

Suvise põua ajal rääkisid maainimesed, et kuivus viib metsast seened, kuna seeneniidistik jääb veenälga, ja sügisel pole seenelistel metsa asja rohkemaks kui tulutuks uitamiseks, tühi seenekorv käevangus.

Siis aga avas taevas vihmaluugid, kohati kallas nagu kastekannust ning seejärel astus oma õigustesse vananaistesuvi, mis ei taha lõppeda kalendrisügise küpsedeski.

VIIMASED KOMMENTAARID to hmm Porgandiriisikas  muutub lõikekohalt  erkoranzhiks ning on  kuuseriisikast  lihakam. Head küll  mõlemad -... hmm Tava seenelisel on  raske vahet teha  kuuseriisikal ja  porgandriisikal.  Mõlemad on minu  meelest peaegu... Teised kommentaarid

Maainimesed käivad kaevule, tööle, poodi kuiva jalaga ning linlased niidavad õuemuru ei tea mitmendat puhku selle suve viimast korda: nii vohav on rohukasv.

Seeni olla turul ja metsas

Seenemetsadest rääkisid seenel käinud tuttavad Pärnu Postimehele imelugusid: puravikke pidi metsas olema enneolematult palju ning riisikatundjad kinnitasid, et kõik 65 või 66 Eestis kasvavat riisikaliiki lisavad vananaistesuvele oma pikantsuse, pakkudes end seenekorjaja korvi-kotti.

Kännumamplid aga olla roninud nii kõrgele puude otsa kasvama, et mõnel pool pidavat seenelised käima, pea kuklas, mitte nina maas, nagu üldiselt tehakse. Ja kuni pole saabunud ehmatavaid öökülmasid, seened aina pistavad oma peanuppe lagedale.

Sellist seeneküllust uskuma jäädes läksime enne metsaminekut poodi ja ostsime sibulat, soola, taluvõid, viinereid, hapukoort ega unustanud leiba, sulatud juustu ning porgandeidki. Sest olime otsustanud saada vähemalt nii palju puravikke, et kõht täis süüa otse metsa all, kus isu, teadagi, kõige suurem.

Seened päevitavad

Tänavused seened armastavad päikest, mistõttu tasub neid otsima minna hõredatesse metsadesse, kus valgus puuvõrade vahelt alla vaadates helendavaid laike nagu laualambisõõre moodustab, või hommikupoolsetele kraavipervedele, mille päevasoojus kiiresti kuivatab, või hoopis kaasikusse, kus kännuseened on valguse ihaluses tüvesid mööda kõrgele roninud ja sealt itsitades seeneliste pealagesid piidlevad.

Puravike kohta räägitu on kõik tõsi, sest neid on palju ja igast liigist: kes tahab kivipuravikke kuivatamiseks, ei pea pettuma, kes pannil praadimiseks – samuti mitte.

Tõsi, puravike seas leidub palju ätistunud eksemplare, mis seenelisele millekski ei kõlba, vaid eosed tulevaste seenepõlvkondade jätkuks metsa jätavad. Seevastu märkab terane silm lausa noori puravikukübaraid, mis veel mõne tunni eest pidasid kaitsva rohukamara all plaani: kas tõusta valgusele vastu täna või magada homseni?

Mõrupuravikud ja tavavahelikud

Kahjuks peibutab sel sügisel seenelisi puravike sugukonnas märkimisväärsel hulgal mõrupuravikkegi.

Mõrupuravikud on ilusad heledanahalised seened, tihti suured ja enamasti ussitamata, osa lausa mitmekesi kokku kasvanud, kuid neil on üks viga: need ei kõlba süüa. Mõni nimetab neid lausa mürgiseks, kuid kindel on, et pannile neid panna ei sünni, kartmata rikkuda kogu seenepraadi ja tühja kõhuga jäämist.

Miskipärast on tänavu metsades palju ka tavavahelikke. Neid helepruune õrna kübaraga peenjalgseid seeni kasvab peaaegu kõikjal: kaskede all ja männikuis, sambla peal ja rohu sees, kraavipervel ning isegi linnakodus heki all üksikult, paariti ja kolooniate kaupa.

Õnnetuseks räägitakse juba umbes 15 aastat neist seentest kui mürgistest, mis - nagu kirjas “Eesti eluslooduse” raamatus - “ühenduses nn tsivilisatsioonihaiguste ja üldiste immuunsusnihetega, samuti toiduallergia laiema levikuga on selle seene toimeained tõvestavaks muutnud”.

Aga kaks aastakümmet tagasi korjati tavavahelikke soolaseenteks, kui paremaid polnud, ning kellegi pea ei valutanud, kõht oli korras ning nahalööve tekkis ainult raudnõgeste rohimisest. Nüüd jäetakse need seened kasvama.

Maailma parim seen kõlbab tooreltki süüa

Soomaa loodusrajal võis looklevalt laudteelt maha astumata nädalapäevad tagasi korjata riisikaid pangede viisi, kõik peaaegu ühesuurused ja ussitamata, sest nende piim on mõru ning seeneussidel maitsmismeel olemas.

Need seened vajavad vähemalt pool tundi kupatamist või, kui gaasituli tundub kallis, kolm päeva leotamist, iga päev kolm korda vett vahetades. See teeb sama välja kui seeni kahes vees kokku pool tundi tasasel tulel keeta.

Ometi on üks riisikas, mõne arvates maailma parim seen, mis ei vaja kupatamist ega isegi praadimist, sest kõlbab süüa, nagu rannakalurid söövad mõnikord räime otse võrgust, jämedaid söölateri peale raputades.

See on porgandiriisikas, lihav noore porgandi karva seen, mida venelased männiriisikaks kutsuvad, kusjuures eestlaste männiriisikas on üks teine seen, mis kupatamata süüa ei sünni.

Sellest seenest pistan ma võimaluse korral pajuvitsakese läbi, torkan ta mõneks minutiks süte kohale, et igasugustest tõvestavatest mutukatest lahti saada, raputan viljalihale soola peale ning ... tõepoolest, paremat söögiseent annab otsida. Kuni pole krõbedat öökülma, saab seda toimingut veel tänavugi teha.