Demokraatlikus ühiskonnas on reegliks, et riik piirab
oma kodanike õigusi ja vabadusi just sellises mahus, kui see on üldistes huvides
möödapääsmatu.
Paraku muutub elu kiiresti ja seadustega pole võimalik leida lahendusi
kõigile ettetulevatele juhtumitele. Heaks näiteks selle vana tõe paikapidavusest
on ka Eesti korrakaitsesüsteemi võitlus roolijoomarlusega, mis on kasvanud
väljakannatamatuks probleemiks alates üheksakümnendate aastate algusest.
Nähtuse väljajuurimiseks võeti suund politseireididele ja kõrgetele
rahatrahvidele, mis andsid silmad ette nii mõnelegi arenenud Euroopa riigile.
Teatav tulemus sellel oli, kuid viimastel aastatel on roolijoodikute osakaal
jäänud enam-vähem ühele tasemele.
See tähendab, et politseiliste meetoditega enam oluliselt paremat
statistilist tulemust ei saavuta. Justiitsministeerium on mõistnud vajadust
eraldada sikud lammastest ja hakata õigust mõistma vastavalt juhi joobeastme
raskusele ehk tema ühiskonnaohtlikkusele. See lähenemine on demokraatia
põhimõttega kooskõlas ja peaks naaberriikide kogemusele tuginedes ka tulemusi
andma
Peeter Volkonski kirjutab, et kirjutamata seaduste väänamine on meisse samamoodi sisse kasvatatud nagu mujal kirjutamata seaduste austamine. Igaüks saab teise peale näidata, et ära õienda, nii lihtsalt tehakse.
Eesti Raadio juhatuse liige Sulev Valner võitleb avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatuse eest. Kultuuriminister Raivo Palmaru pahandab sellesama ringhäälinguga, et sõltumatust polevat ollagi. Milles siis asi, küsib Erki Nestor.
D˛ohhar Dudajevi perele Eesti kodakondsuse andmine toob teravalt esile küsimuse, kas lähtuda välispoliitikas idealismist või realismist, tõdeb Erkki Bahovski. Kuigi Venemaal pole Dudajevite pere vastu otseselt pretensioone, saaks sellest Moskvale siiski välispoliitiline kaart, mida sobival hetkel välja käia.
