Lennujaam on meie riigi visiitkaart siia esmakordselt
saabujale. Tänu kadunud Lennart Merile ei pea me enam välismaalaste ees
lennujaama tualette häbenema.
Reisibüroodele ja «Welcome to Estonia» kampaania tegijatele paneb õla alla ka lennujaam ise. Et turistil oleks lihtsam otsustada, mida oma aja ja rahaga Eestis peale hakata, ootavad teda lennujaamas erinevate (et oleks ikka valikuvõimalus, monopol on nõuka-ajast) kasiinode reklaamid. Ingliskeelsed voldikud lubavad sensuaalset massaa˛i.
Hakatuseks pole üldse paha. Materiaalselt mõeldes – kasiinodelt laekub tubli ports hasartmängumaksu, mis läheb omakorda spordi- ja sotsiaalprojektide toetuseks.
Milleks siis oli vaja 13 miljonit «Welcome to Estonia» peale kulutada, milleks kiskuda tüli Tallinna ja Tartu vahel, kes Euroopa kultuuripealinnaks saab, miljardikroonisest Kumust rääkimata (oi, kui mitu head lõbustusasutust selle raha eest oleks saanud, hirmus mõeldagi!)? Meil on kasiinod ja sensuaalsed massaa˛id. Mida üks turist veel ihaldama peaks?
Peeter Volkonski kirjutab, et kirjutamata seaduste väänamine on meisse samamoodi sisse kasvatatud nagu mujal kirjutamata seaduste austamine. Igaüks saab teise peale näidata, et ära õienda, nii lihtsalt tehakse.
Eesti Raadio juhatuse liige Sulev Valner võitleb avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatuse eest. Kultuuriminister Raivo Palmaru pahandab sellesama ringhäälinguga, et sõltumatust polevat ollagi. Milles siis asi, küsib Erki Nestor.
D˛ohhar Dudajevi perele Eesti kodakondsuse andmine toob teravalt esile küsimuse, kas lähtuda välispoliitikas idealismist või realismist, tõdeb Erkki Bahovski. Kuigi Venemaal pole Dudajevite pere vastu otseselt pretensioone, saaks sellest Moskvale siiski välispoliitiline kaart, mida sobival hetkel välja käia.
