Postimees uuris, kuidas vereandmine Põhja-Eesti Verekeskuses käib ja andis ka ise doonoriverd tulevastele patsientidele. Kes on need patsiendid?

Võimalikud abivajajad

«Sünnitajad, vähihaiged ja liiklusõnnetuses osalenud inimesed,» loetleb verekeskuse doktor Erna Saarniit võimalikke abivajajaid.

Ta toob näitena esile hiljaaegu toimunud raske sünnituse, kus ema ühes vastsündinuga vajas kokku kahekümnelt inimeselt võetud verekogust, jäämaks ellu tõsise sisemise verekaotuse tagajärjel.

«Seni ei ole Eestis keegi doonorvere puudumise tõttu ära surnud. Loodame, et seda ei juhtugi,» sõnab Saarniit.

Registratuurist antakse uuele doonorile täita ligi 20 küsimusest koosnev ankeet. Uuritakse reisimisharjumuste, seksuaalharrastuste ja isikliku haigusloo kohta.

Vereandmine kestab kokku seitse minutit. Selle aja jooksul voolab veenist välja 450 milliliitrit verd, mille inimese organism kolme päeva jooksul tagasi toodab.

Viiendat korda verd andev Eduard Otšarov tuli doonoriks esimest korda ülikooliaastatel. Pikka aega pausi pidanuna alustas ta väärt kombega uuesti möödunud aastal, sooviga lihtsalt head teha. «Kutsun ka sõpru doonoriks,» kinnitab Otšarov.

Rohkem käivad naised

Küsimusele, milline on üks tavaline veredoonor, ei oska verd võttev õde Marina Solozenko vastata. «No ütleme, et 28–35-aastane naisterahvas,» arvab ta. Põhjus, miks just naised rohkem doonoriks käivad, peitub Solozenko arvates meeste verekartuses.

Saarniidu sõnul on viimastel aastatel siiski märgata veredoonorluse populaarsuse kasvu.

«Meil käib väga palju noori inimesi ja nad kutsuvad oma sõprugi,» rõõmustab Saarniit. Fuajees ringi vaadates peab tõdema, et enamik doonoreid ongi kahekümnendates eluaastates.

Muide, ruumid, kus doonorverd hoitakse, ei ole üüratud. «Tehnikapark on meil piisavalt suur, puudus on ikkagi doonoritest,» lükkab Saarniit ümber tekkinud kahtlused ruumipuudusest.

Hoiukohtade kõrval tahvlil seisab hinnakiri, palju siin miski asi maksab. «Teie antud 450 milliliitrit läheb haiglale maksma 711 krooni,» selgitab Saarniit.

Veri on tema sõnul küll tasuta saadud, kuid sellele lisanduvad vahendite hinnad ja tööjõukulud. «Mujal Euroopas on vere hind tunduvalt kallim,» nendib ta.

Maksmisest loobuti

Saarniit mäletab aegu iseseisvuse taastamise järgsest ajast, mil vereloovutuse eest maksti. «Loobusime 40 krooni maksmisest 1996. aastal, sest doonoriks olemine peab olema täiesti vabatahtlik,» ütles Saarniit.

Verekeskuse infojuhi Marina Talisaineni sõnul on Eestis on umbes kaks korda vähem doonoreid, kui oleks vaja stabiilsete verevarude tagamiseks.

Tema väitel on verekriiside ajal olnud olukordi, kus doonorivere puuduse tõttu tuli plaanilised operatsioonid edasi lükata. «Usun, et see on patsientidele ja nende lähedastele üsna hirmutav,» arvab Talisainen.

Verekeskused valmistavad doonorite verest kolme põhilist verekomponenti, neid kasutatakse iga päev operatsioonidel, mida muidu ei saaks suure verekaotuse kartuses sooritada.

Rasked sünnitused, patsientide ravi verejooksu puhul, raske trauma, aneemia, leukeemia, vähi- ja maksahaiguste, põletuste ja teiste haiguste ravil.

Talisaineni sõnul näitab Euroopa riikide statistika, et vereülekannet vajab oma elu jooksul iga neljas inimene. Ometigi on Eestis veredoonoriks vaid kaks inimest sajast.

Tallinna Ülikooli tudeng Kaspar Kaup pole kunagi verd andnud. «Pole viitsinud kätte võtta,» põhjendab Kaup oma valikut.

Küsimuse peale, mis teda verd andma viiks, ei oska Kaup esialgu vastata. «Vahest personaalne pöördumine või kui keegi väga peale käiks,» nendib ta.

Miks anda verd?

• Iga kord uuritakse antud verd HI-viiruse, B-, C-hepatiidi ja süüfilise suhtes.

• Ühes vereandmisega tehakse doonorile ka tervisekontroll, mõõtes vererõhku, hemoglobiinitaset ja pulssi.

• Uuringud on näidanud, et doonorid haigestuvad infarkti harvemini kui mittedoonorid. Piltlikult võib öelda, et doonor annab ära vana vere ning toodab endale uue ja parema asemele.

Kas soovitad fotot teistele lugejatele?   Hinne: 5