Olümpia on ukse ees, aga kergejõustikuliidu juhid pole ikka veel suutnud ühe peamise medalilootusega, kümnevõistleja Erki Noolega selgeks rääkida olümpiaettevalmistuse raha- ja lepinguküsimusi.

Möödunud sügisel kirjutas olümpiakomitee president Mart Siimann Postimehes uhkelt sellest, kui suuri summasid makstakse tänavu parimatele sportlastele olümpiaettevalmistuseks. Seejuures tõstis ta eraldi esile Erki Noolt kui Eesti ainukest Ateenasse tiitlit kaitsma sõitvat olümpiavõitjat.

Samal teemal: Olümpiavõitja Erki Noole Ateena-toetus külmutatud (85)

Ilusate sõnade varjust vastu vaatav tegelikkus on aga see, et Nool on seni kätte saanud vaid viiendiku summast, millele tal peaks tingimusteta õigus olema. Põhjus on sportlase reklaamikohustusi käsitlevates lepingusätetes, millele Nool pole nõus alla kirjutama. Neid reklaamikohustusi ei sea eeltingimuseks riik, kelle raha see on, ega olümpiakomitee, vaid üksnes kergejõustikuliit, kes tahab Noolega sponsoreid peibutada.

Kumb siis tähtsam on, kas hea esinemine olümpial või klammerdumine mingi tüüplepingu külge, võiks kergejõustikuliidu juhtide selgituste peale küsida. Kas siis, kui sportlased ei ole nõus mingi lepinguga, saadame olümpiale medaleid tooma ametnikud?

Lepingud eeldavad läbirääkimisi ja kokkulepete sõlmimist, vastasel korral pole need lepingud. Spordiametnike asi on sportlasi aidata, neile parimad tingimused luua. Vähemalt Noole juhtumi puhul pole kergejõustikuliidu juhid oma tööga toime tulnud.

Nool on Eesti üks kõigi aegade paremaid kergejõustiklasi ja spordijuhid peavad oskama ka suuri sportlasi juhtida. Praegu asendab seda oskust rumal jonn.

Aga ametnike rumalus ja võib-olla koguni pahatahtlikkus ei tähenda veel, et Nool võiks avalikkusega suhelda sõnu valimata.

Suure sportlase kirjutamata kohus on lisaks suurtulemustele olla suur ka oma käitumise poolest. Kas või juba sel lihtlabasel põhjusel, et Nool on avaliku elu tegelane, kelle treeninglaagrite ja võistlusreiside eest on tasutud ka maksurahast ehk meie ühisest rahakotist.

Lisaks suursaavutustele läheb Nool ajalukku ka sellega, et valis ükskord hüppamiseks liiga pehme teiba. Nüüd näib, et nii kergejõustikuliidu juhid kui ka Nool on valinud liiga kõva teiba, mis ähvardab pooleks praksatada veel enne, kui Ateenas üldse hüppamiseks läheb.

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 3.2