Ajalooõpikutest on meile tuttavad Vana-Hiina ja -India, Egiptus, Mesopotaamia, Pärsia, Antiik-Kreeka ja -Rooma. Ning kuigi võib tunduda, et kõik on juba nii ajas kui ruumis praeguseks peaaegu kadunud, on paljugi sellest tänini elav. Süürias näiteks. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | esimene
... kas tõesti olen esimene, kes kolme päeva jooksul seda teksti kommenteerib?! Pole varem juhtunud....
|
|
Kehakate laenuks Endalegi üllatuseks avastasin ajaloo uuesti ja uues kuues just Süürias. Arvasin, et saabun islamiusulisse kõrberiiki, kus vohavad vaesus, religioosne fundamentalism, sallimatus ja umbusklikkus ning loomulikult naiste õiguste jalge alla tallamine. Kindluse mõttes sai kohvrisse pakitud isegi abaya (islami naiste must hõlst), kuid kohvrist ma seda välja ei võtnudki. Mošeedesse sisenemiseks pakuti igal uksel lahkelt sobivat rüüd, väljaspool pühakoda aga ei huvitanud minu paljad käsivarred ja katmata pea kedagi. Hea meelega kummutan ka ülejäänud müüdid, mis tuttavad küllap enamikule lääne inimestest. Näiteks osutusid kõik kohalikud, kellega meil oli au kohtuda, äärmiselt sõbralikeks ja abivalmis inimesteks, kes olid valmis kõndima kas või teise linna otsa, et võõrale õige koht kätte juhatada. Ja seda, muide, mitte loodetava taskuraha pärast. Või kaupmees, kelle öeldud hinna peale ma silmi pööritades teatasin, et see on sulaselge röövimine, ja uksest välja marssisin ning kes ei tormanudki mulle järele. Kui midagi tõesti osta tahtsin, pidin uhkuse alla neelama ja poodi tagasi minema. Nagu kunagi meil Vale oli ka kujutelm kõrberiigist. Süürias on nii kõrbeid kui ka mägesid ning äraütlemata viljakaid jõeorge ja kena jupp mereranda. Ümber tuleb lükata ka vaesuse müüt: tänaval ei näe te kerjuseid ning rahvas ei tundu näljas ega paljas. Ent nii ilus see kõik siiski ka ei ole. Teise maailmasõja järel sai Süüria iseseisvaks ja üsna lühikese ajaga asus toonase NSV Liidu jõul ja toel üles ehitama sotsialismi. Kerge on märgata tossavaid nõukogudeaegseid autosid tänavatel, raskem tabada bürokraatlikku mittemidagitegemist ja veel keerulisem aimata kõikvõimalike julgeolekuorganite usinat toimetamist. Presidentide, nii endise kui praeguse (isa ja poeg), piltidest on ilmvõimatu pimesi mööda minna. Need pressivad sulle igal suuremal ristmikul ja tänavanurgal peale, tuletades meelde meil rippunud Lenini, Marxi, Engelsi ja hetkel võimul olnud valitseja portreesid. Kohalikud väidavad selle olevat siiski vaid «suvetuule» võrreldes kümne aasta taguse ajaga. Ometi juhtub praegugi, et uksest astub sisse politseinik ja nõuab aru, miks teil «isakese» pilti seinal pole. Põnev ajalugu Väidetavalt on Damaskus vanim järjepidev inimasustus maailmas ning Süüria territooriumil on vaieldamatult vanimad Deyderya koopad, kust on leitud neandertallaste elutegevuse jälgi ja tuntud lapseskelett. Tehes mõned ajaloolised penikoormasammud, jõuame selliste kultuurideni nagu Mari kuningriik ja sumerid umbes 3500 a eKr, kes asustasid Eufrati kaldaid ning samal ajal loode pool, rannikule lähemal, Ebla ja Ugariti linnriigid. Need asusid juba siis aktiivse kaubatee, Lapis Lazuli tee ristmikul ning neist on jäänud üsna hästi säilinud ja osaliselt välja kaevatud muistsed linnad. Jätkates matka ajaloos, tuleb seejärel juba rohkem tuttav Mesopotaamia. Tajusin, kui väike oli maailm juba siis: ehkki polnud lennukeid, oli ometigi Siiditee, mis tollast Süüriat nii Kaug-Ida kui ka Egiptusega ühendas ning paljudest linnadest tõeliselt multikultuursed keskused tegi. Raske on vist leida ka mõnd teist maad, kus oleksid nii rikkalikud Rooma riigi aegsed säilmed. Naljakas on vaadata, kuidas keset tavalist haritud põllumaad turritavad korintose sambad või kuis kohalikud kapiteele majakaunistuseks kasutavad ja muust vähem hiilgavast kiviaedu laovad. Süüria on maa, mis sõna otseses mõttes hingab, elab ja kõnnib ajaloo peal: riigis on väidetavalt umbes 4000 arheoloogilist leiukohta, millest vaid ligi neljandik läbi uuritud. Teisalt, väljaspool Jeruusalemma toimunust on suur osa Kristusega seotud olulistest sündmustest leidnud aset just praeguse Süüria territooriumil. Alustades Sauluse/Pauluse nägemusest Süüria kõrbes ja tema ristimisest Damaskuses. Süüriast läks maailma ristiusku levitama ka apostel Toomas. Muide, tänini eksisteerivad Süürias sõbralikult kõrvuti nii mošeed kui erinevad kristlikud kirikud ja kloostrid ning ka sünagoogid – vastastikune tolerants on tõepoolest uskumatu. Tõsi on aga see, et ainult siin võite kuulda meieisapalvet aramea keeles, milles seda olevat lugenud ka Kristus... Ent kes on siis süürlased kui rahvas. Nad ise ütlevad, et araablased, sest räägivad seda keelt, samas tunnistavad, et on kõigi eelnevate tsivilisatsioonide eellaste järeltulijad. Ja küllap nad on, ning seepärast ongi seal kaugel ja samas nii lähedal osake ka meie kultuuri ja religiooni lugu. |
