Auto

Kas julgete istuda autosse, mille roolis on täiesti pime sohver, kes ei näe ei puud, teeperve ega kaasliiklejaid?

Frank Schirlitz on 19-aastane Leipzigi noormees, sünnist saadik pime. Ühel aprillikuu pühapäeval on nii tema kui ka veel umbes 400 saksa pimedat ja nägemispuudega inimest kogunenud Euroopa suurimale sõidutreeninguks mõeldud maaalale Gross-Döllni, kus kunagisel militaarlennuväljal tegutseb praegu Michelini Driving Center (seal kandis olevat resideerinud omal ajal Göring).

VIIMASED KOMMENTAARID com. Vapustavalt lahe  artikel!!! Eks jah,  mõned nägijad lähevad  autoroolis pabinasse  ja teevad  mõtlematui... Teised kommentaarid

Ja pimedad ei ole tulnud siia mitte selleks, et end sõidutada lasta, vaid ise gaasi vajutama ja rooli keerama. Sadakond sõiduõpetajat Berliini-Brandenburgi kandist on lahkelt neile seda võimalust pakkumas. Muide, priitahtlikult, oma vabast ajast ja sentigi küsimata. Ja mis veel tähtsam - ilmselge rõõmuga.

Vaatab rooli sõrmedega

Aeg on viimaks sealmaal, et mitukümmend meetrit looklevas järjekorras päikse käes seistes kannatlikult oma korda oodanud Frank saab viimaks autorooli istuda. Esimest korda elus. Muidugi on ta seda kaua oodanud. Muidugi on ta ärevil. Muidugi on ta mõelnud, et kuidas ja mismoodi, kui äkki ei tulegi kohe midagi välja ja kui mootor ootamatult välja sureb või ta lihtsalt hakkama ei saa või ...

Franki sõrmed vaatavad rooli. Ettevaatlikult. Pikalt ja põhjalikult. Need ei klammerdu higistena kramplikult rooliratta külge, nagu esimest korda sõitma tulnult oodata võiks, vaid kuidagi graatsiliselt, justkui sõiduriista kogu olemust hoomata püüdes ja temaga sõprust sõlmides - ühtaegu hellalt ja kindlalt hoiab Frank seda.

Sõiduõpetaja Michael Deegel, kes rohkem kui pool elu on drillinud tulevasi autojuhte hakkama saama Berliini liikluskeeristes, tutvustab noormehele, kus on sidur, kus pidur ja kus gaas. Franki jalad proovivad pedaalid järele ja jätavad meelde.

Ta järgib täpselt instruktsioone: kõigepealt vasaku jalaga sidur alla, siis paremaga õrnalt gaasi ja samal ajal vasakuga sidurit järele anda. Perfektne. Auto liigub paigalt. Ilma turtsumata.

Õpetaja julgustusel lisab Frank gaasi. Siis vajutab sidurile ja õpetaja vahetab käiku. Gaasi juurde. Frank tajub, kuidas pedaalile parema tallaga vajutamisel tõuseb ka ta adrenaliininivoo.

On eriline tunne juhtida midagi liikuvat, mis kätkeb endas nii palju jõudu, valitseda selle üle. Ise. Lasta kiirusel kasvada. Ise. Tunda seda kõike sõrmeotsast jalatallani. Ise.

Pimeda eelised

Autoaknast sisse kiiskav päike ei sega Franki põrmugi. Tema silmadeks on õpetaja silmad, mis annavad teada, millal natuke paremale ja millal veidi vasakule keerata, millal tuleb kurv ja mis siis teha. Mõnikord paneb õpetaja oma käe roolile kolmandaks. Toeks. Sirgel teelõigul kasvatab Frank kiiruse 120ni. Rool on tal kindlalt peos.

Paarkümmend minutit saab läbi ja Frank peatab auto, mis ta kenasti omaks võttis. Astub lokkide lehvides välja päikse kätte. Tunneb end nagu pärast edukalt sooritatud eksamit, kuigi väike värin on ikka veel sees. Ja võidurõõm.

Sõiduõpetaja Deegel on oma õpilasega väga rahul. Härra Deegel osaleb pimedate sõidupäeval juba viiendat korda. Ütleb, et on lihtsalt nii lummav näha päev otsa vaimustust ja entusiasmi.

Ja pealegi, pimedad olevat palju paremad sõiduõpilased, nendega polevat pea kunagi seda muret, et hakkaks rabistama või teeks järske mõtlematuid liigutusi. Vastupidi, pime tunnetavat autot palju paremini kui nägija.