|
Hommik on sel aastal detsembri kohta uskumatult kevadine, kukuvad ka siinsed
soojarekordid, kirjutab Silja Mölder Virumaa Teatajas.
Seal see ongi. Stodolni tänav ja uus raekoda - kõige tähtsam ja ilusam maja
linnas. Kui seda 1925. aastal ehitama hakati, ei teadnud keegi, kui suureks linn
kasvab. Kuid alati on inimesi, kes arvavad, et kui juba, siis juba, ja nii
sündis see hoone 85-meetrise torniga. Kõige kõrgema torniga raekoda kogu riigis
– ka tänapäeval. Astud välisuksest sisse ja avaneb veelgi ootamatum vaatepilt:
lai kõrge trepistik, selline, mis tavaliselt asub väljaspool paleesid. Täielik
ehmatus – ah!
Maja ees väljakul aga on linna jõulupuu, mis kuidagi omapäraselt kaunistatud:
nagu oleks mannekeenile vaateaknal sätendav kangas ümber keritud.
Uus Ostrava
Lähen edasi raudteejaama ja sõidan rongiga Ostrava-Svinovisse. Siin avati
pärast pikaajalist remonti jaamahoone, mis on nüüd tehniliselt kõige modernsem
raudteejaam riigis. Vana hoonet laiendati ja moderniseeriti ning purskkaevud uue
osa ees lisavad miljööle romantilisust. Siia lähedale hakati eelmise sajandi
viiekümnendatel rajama uut Ostravat, linna, mille pinna all ei olnud sütt ja õhk
puhtam.
Ostrava-Porubas asub ka imetlusobjekt - pompoosne kaarekujuline ehitis,
sotsialistliku realismi arhitektuuri tippteos. Hoone, mis kopeerib omal moel
Talvepaleed ja mida käidi vaatamas nii idast kui läänest, aastal 1957 külastas
seda ka Nikita Hruštšov. Ma ei tea, kas maailmas on veel ühtki sellist maja,
kuid siin see on ja läbi selles oleva värava pidi jõudma sotsialistliku ajastu
«päikeselinna».
Ronin raudteesilla alt läbi – sealpool ongi Vitkovice ...
Ma ei ole kunagi olnud lähedalt seotud maailmaga, kus tegemist
rasketööstusega. Maailmaga, kus möirgavad masinad ja kus inimene, kes töötab
martäänahju ees, on ka ise juba pigem masin.
Peatan siin aja ja lülitun ümber. On aeg tõmmata selga pidurüü ja juba olengi
Antonin Dvoráki nimelises teatris, et nautida Antonin Dvoráki «Jakobini» -
ooperit, mida on peetud helilooja tippteoseks. Teater on imearmas, Odessa
ooperiteatri sarnane. Juba sisenedes lööb näkku tõelise ooperitempli hõng.
Maagia on olemas ja seda toonitab ka publik oma hästi väljapeetud piduliku
riietusega. Ei ole ju ilusad tualetid muuks kui enese väljatoomiseks elu
tavarutiinist. Ning siin mängib rolli hea maitse ja leidlikkus, iga asi omal
kohal.
Aval tänu
Suureks üllatuseks on väga suur ooperikoor, mis ei taha lavale kuidagi ära
mahtuda, ja hästi siirad lapsosatäitjad. Kogu etenduse muudab veel nauditavamaks
aga aplaus. See võtab aina maad, kasvab saalist üle lavale ja lõppeb ühise
joovastusega. Selline käteplagin ongi aval tänu, mille väljendamisega ei tohiks
kitsi olla – aga oleme ikka küll.
Lahkun sellest teatriilust ja tulen tagasi Vitkovice juurde, mis asub umbes
kahe kilomeetri kaugusel kesklinnast. Seal see siis on, tohutu tööstuspiirkond,
Jules Verne’i teoste ulmelinn. Kord peaks igaüks meist midagi taolist nägema –
pilt on mõjuv ja vajutab pitseri ajju.
1267. aastal sai Moravská Ostrava linnaõigused ning kahekümnendal sajandil
liitusid linnaga ümberkaudsed asulad. Nii kasvas linn üle 300 000 elanikuga
Ostravaks.
1830. aastast kuni aastani 1994, mil suleti viimane kaevandus, oli see üks
maailma enim saastatud paiku. Räägitakse, et Ostravice jões ujusid vaid
söetükid, ning kui naised sõrmed jõkke pistsid, tuli küünelakk maha. Praegu
löövad seal juba kalad sulpsu. Samal ajal kaevanduste sulgemisega vähenes ka
tööstus ja nüüd valitseb paljudes tehasehoonetes vaikus ning ajaloolistel
arhitektuuriväärtuslikel kompleksidel pole otstarvet.
Tulevikus on plaanis siia rajada väga suur tööstuspark, kuid ostravalane ei
ole unistaja ja linnarahva mure pole asjatu. Hooned ju lagunevad, tuul lõgistab
aknaid ja rebib klaase eest ning vaid filmimehed ja fotograafid on ajuti leidnud
siit sobiva võtteplatsi.
Elu põrgukatlas
Rasketööstus tervikuna ei ole välja surnud ja allesjäänud tehaste tööliste
töö meenutab ikka põrgukatla ees seismist - pensionini elavad vähesed. Kuumus,
müra, valgus ja lõhn teevad oma, ja kui vaba päev möödub õlleklaasi taga ...
Kuid, Vitkovice Holding on toeks kõigis linna ettevõtmistes. Ei saaks me ju
nautida head ooperit, balletti, kunsti, kui poleks sellist suurtoetajat.
Kaevanduslinnast on saamas õitsev oaas, kus on juba praegu ühe inimese kohta
kõige enam rohelust, võrreldes kümne suurema Tšehhi linnaga.
Ostrava, mis on muutunud kohvikute, klubide ja kunstigaleriide linnaks, võtab
alguses väikese sõrme ja seejärel käe.
|