Tartus ajaloolises Karlova linnaosas helgib märtsipäikeses perekond Kurmide väike kollane maja, mis on remonditud looduslike vahenditega ning sisustatud vana mööbliga.
Hubases kodus, kus päike pühapäevasel pärastlõunal läbi akende põrandale sooje triipe heidab ning rasvatihased akna taga põõsas vilkalt pekipalli mekivad, elavad Tarmu ja Kristina Kurm ning nende kuueaastane poeg Kristjan. See on avar, valge ja soe paik – vaheseinad puuduvad, pea kõiki maja külgi ääristavad aknad ning tube võib kütta nii oma keskküttekatlaga kui ka tavalise puuahjuga. Ehitamisel lähtus pere säästva renoveerimise põhimõttest, püüdes pigem parandada ja säilitada vana ning lisades võimalikult vähe uut.
Kurmide kodu avarust nautides tundub uskumatu, et kunagi oli see väike maja hulga vaheseintega jaotatud neljaks eraldi korteriks. Just sellises seisus aga Tarmu ja Kristina selle maja 2004. aastal ostsid – vanalt naiselt, kes jättis noortele ka peaaegu kogu oma elu jooksul kogunenud mööbli. Muu hulgas said noored söögilaua, telekalaua, puhvetkapi, lambi ja paljude muude vahvate asjade õnnelikuks omanikuks. Ülejäänud mööbelgi on juba mitmendal ringil – pärit kas eelmisest elupaigast või Tarmu vanavanemate kodunt Läti piiri ääres Eera külas. Eriti huvitav on Valgamaalt Tartusse rännanud vana riidekirst, kuhu sisse on pliiatsiga kirjutatud nimed Peeter Kanter ja Jaak Kanter – Tarmu esivanemad.
Ostnud on Kristina ja Tarmu ainult mõne lambi, abieluvoodi, metallkarkassiga vannitoariiuli ja raamaturiiulid. «Abakhanist ostetud raamaturiiulid on ka tehtud vanast puidust, kasutatud on vist isegi euroaluseid,» mainis Kristina.
«Kahju, et Eestis selliseid riiuleid ei toodeta.»
Majapalgidki on samuti varem inimeste eluaset ümbritsenud – Kurmid sattusid nende peale täiesti juhuslikult Supilinnas, kus oli käsil ühe vana maja lammutamine.
«Küsisime, kas võime need lahti võtta ja ära viia, ning neil inimestel oli sellest ainult hea meel,» meenutab Tarmu. Vanadest palkidest uue maja kokkupanemine on tema sõnul suur töö, millega iga mees hakkama ei saagi – eriti kui hoone konstruktsioon on eelkäijast erinev.
Kristinal, kes õpetab säästva renoveerimise nippe, on tänu sellele kõiksuguste looduslike seinakattematerjalide valmistamine käe sees ja seda on näha ka maja seinakatte tehnikate kirevusest – naine on katsetanud kohupiimavärvi, munaõlivärvi, linaõlivärvi, lubivärvi ja natuke ka savikrohvi. Krohvi panid seina töömehed, kuid värvimistöö on noored otsast lõpuni ise ära teinud. Eriti eredalt on neil meeles maja välisseina katmine päikesekollase linaõlivärviga.
«Jäime värvimisega sügisel pisut hilja peale, oktoobris pärast tööpäeva värvisime veel nii, et tänavavalgustuslamp põles,» jutustab Kristina.
Üks tähelepanuväärne asi on Tarmu enda leiutis – kahe klaasuksega ahi, mis elutoa poolt toimib kaminana, esikust küttes kujutab aga endast pigem traditsioonilist võlvlaega ahju. Kaht küttekollet eristab vahesein.
«Mõte oli tegelikult selles, et tuli paistaks kohe esikusse, aga paraku selgus, et teiselt poolt tuld ei näe, sest klaas läheb kohe nõgiseks,» selgitab Tarmu. Tore asi ahju juures on leso, mille peal külmal talvel mõnus soe lesida.
Ka stiilses vannitoas troonivad tegelikult juba kasutatud asjad, millele on väga oskuslikult uus hing sisse puhutud. Pesuruumi ehteks on kahtlemata vana vann, mida ümbritseb mõnus palkidest raam. Kraanikauss aga istub karnauubavahaga sisse võitud palkidega raamis – nii ei jäta vesi puidule mingeid jälgi.
Loodussõbraliku kodu teine korrus on veel kujundamisel. Sinna seinavärve valides on Kristina lasknud fantaasial lennata – kabinetti ilmestab lilla ja magamistuba kärtsroheline.
«Algul ehmatasime ise ka ära, et nii roheline, eks peab siia mingi tasakaalustava asja vaatama, näiteks suure valge kapi,» arutleb Kristina. «Aga alati võib ka uue seinavärvi kokku segada.»
Kurmide sõnul tuleb maja säästev renoveerimine ehk odavamgi kui euroremont. Kui näiteks savikrohv on kindlasti kallim kui kipsplaat, siis looduslikud kohupiimast ja linaõlist seinavärvid tulevad odavamad kätte.
