Kindlasti oli oma osa juhtunus libedal teel, aga sama kindlalt võib öelda, et
kui kõik õnnetuses osalenud juhid oleksid järginud ohutu sõidu reegleid, poleks
tagajärg nii hull olnud, kirjutab Sakala.
| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | sirtsu 15ndal on minek raplasse jäärajale autot proovima , ei jõua ära oodata .
eile sai linnas vuratud, j...
urx nii, siin väike tähelepanek.kui algaja juht saab load ja libedasõidukoolituse peab tegema asta päras...
|
| Sakala otsustas järele proovida LRK liiklusklubi autokooli libeda tee sõidu
koolituse, mida too tänavu talvel kõigile soovijaile pakkuma hakkas. Meie hulgas
oli nii staa˛ikaid autojuhte kui neid, kes alles vahtralehega ringi
sõidavad.
Kuigi ma olin samasuguse koolituse aasta tagasi juhiloa saamise järel läbi
teinud, oli tunne, et kõike õpitut ma enam ei mäleta — mul polnud vahepealse
aasta jooksul ühtki niisugust kogemust olnud.
Allpool toodud näited ja kirjeldused on valik kursusel räägitust.
Oma silm on kuningas
Tegelikult saaks suurema osa libeda tee sõidu tarkusest ammutada juba
teooriatunnis, paraku on inimene kord juba säärane, et enne kui ta asja oma
silmaga näinud pole, ta seda tõsiselt ei võta.
Üks paremaid tõestusi sellele on jutt ohutust pikivahest, millest on
kindlasti kuulnud iga autojuht. Ent tuletage nüüd meelde, kui palju te ohutu
pikivahe hoidmist meie maanteedel ja tänavatel näete. Teooriatunnis räägitud
meetrid või sekundid muutuvad hoopis reaalsemaks, kui vaadata näidet
jäärajal.
Kõrvuti asetsevatel radadel pannakse sõitma kaks autot. Nende vahe on üks
autopikkus, mis on meie linnaliikluses üsna tavapärane. Sõites 50-kilomeetrise
tunnikiirusega, pidurdab esimene auto. Sellele reageerib tagumine ja saab pidama
alles samal joonel ees sõitva autoga. Reaalses linnaliikluses oleks kokkupõrge
vältimatu ja korralik.
Arvesse tuleb võtta ka seda, et kõnealusel juhul oskas tagumise auto juht
pidurdust ette näha, pärisliikluses ei tea me seda aga kunagi.
Kuidas pidurita hakkama saada
Ohutu pikivahe pidamisest ei pruugi õnnetuse vältimiseks muidugi alati
piisata, tihti võib takistus teele ilmuda ootamatult, olgu selleks siis inimene
või loom.
Esimene reaktsioon on muidugi pidurdada. Kui autol on ABS-pidurisüsteem,
mille puhul rattad ei blokeeru, pole selles midagi paha — auto on takistusest
mööda juhitav ka pidurdamise ajal. Hoopis teine lugu on tavalise
pidurisüsteemiga auto korral: niipea kui rattad blokeeruvad, muutub auto
juhitamatuks ja pole vahet, kuhu poole rooli pöörata, auto liigub ikka sirgelt
edasi. Kuidas siis hakkama saada?
Õige lahendus tavapidurisüsteemi korral on lüüa ohtu märgates nii siduri kui
piduripedaal täiest jõust põhja ja seejärel hetk hiljem vabastada pidur, muutes
auto taas juhitavaks. Seejärel sooritada objektist möödasõit ning jõuda
õnnelikult oma sõiduritta tagasi.
Huvitaval kombel ei valmistanud koolitusel peaaegu kellelegi raskust
objektist möödasaamine, küll aga oli keeruline pärast seda korrektselt oma
sõidusuunda tagasi jõuda. Liiga aktiivse roolikeeramise puhul hakkas auto
laperdama. Manöövri sooritamiseks piisas rooli veerand ringi võrra
pööramisest.
Harjutust alustati kiirusel 60 kilomeetrit tunnis. Iga õnnestunud korra puhul
soovitas juhendaja kiirust lisada. Piir, kus harjutuse edukalt läbimine nõudis
juba väga suurt oskust, tuli kätte 80-kilomeetrise tunnikiiruse juures. Mõelgem
nüüd korraks taas sellele, mis kiirusega sõidame tegelikult talvistel
maanteedel.
Juba väike kiirusemuutus mõjub
Neile, kes arvavad, et mõnelkümnel kilomeetril tunnis siia-sinna ei ole
erilist tähtsust, oli mõeldud harjutus topisega. Selle eesmärk oli
demonstreerida kiiruse mõju peatumise teekonnale tervikuna.
Autoõpetaja sõitis teel oleva topiskuju poole kiirusega 80 kilomeetrit
tunnis. Õigel hetkel pidurdades sai ta napilt enne seda pidama. Järgmisel katsel
oli kiirus juba 100 kilomeetrit tunnis ja kuigi juht märkas takistust samal
hetkel kui eelmisel korral, tabas auto topist kiirusel 80 kilomeetrit
tunnis.
Kui mõni võiski mõelda, et lisades kiirusele 20 kilomeetrit tunnis, jääb just
seesama 20 kilomeetrit tunnis kokkupõrkamise kiiruseks, siis selle katse järel
ta enam nii ei arva.
Väldi vastassõiduvööndit!
ABS- ja tavalise pidurisüsteemi erinevust demonstreeris ka kurvis pidurdamise
harjutus. Kui ABS-i puhul võis lisaks sidurile ka piduri täie jõuga põhja lüüa
ja sinna ta jättagi, siis tavapidurisüsteemi puhul tähendas piduri põhjajätmine
sirget sõitu kurvist välja.
Lahendus on siiski olemas: hoides sidurit põhjas, tuleb piduripedaaliga
jõuliselt tippida. Ehk siis täie jõuga mõlemad põhja, seejärel pidur üles ja
taas põhja ning nii edasi, kuni auto seisma jääb. Nõnda toimides rattad küll
blokeeruvad, kuid piduri vabastamisel saab auto taas juhitavaks muuta, mille
järel võib taas hetkeks pidurdada.
Suurim viga, mida õpilased seda harjutust sooritades tegid, oli see, et kui
nad enne takistust pidama saada ei suutnud, pöörasid nad auto takistusest
vasakult poolt mööda.
«Ärge kunagi sellisel juhul pöörake vastassuunavööndisse, kust võib vastu
tulla rekka! Parem juba väiksel kiirusel kokkupõrge takistusega kui surmaminek.»
Nii võib auto kokku võtta õpetajate etteheite. Ka kraav on enamasti parem
lahendus kui vastassuund.
> Loe edasi |