Vastupidiselt kunagistele kartustele pole kloonimistehnoloogia kaasa toonud ühenäoliste sõdurite armeesid ega vanematega äravahetamiseni sarnaseid lapsi. Nende ulmeliste kujutelmade täitumise asemel on teadlased pidanud hoopis tõdema, et saladus, kuidas munarakk programmeerib ümber temasse siiratud tavalise keharaku tuuma ja algab kloonorganismi areng, on siiani jäänud saladuseks.«Teadlased kobavad selles asjas endiselt pimeduses,» tunnistas ajakirjale Nature Massachusettsi firma Advanced Cell Technology asepresident Robert Lanza. «Kui Dolly sündis, siis arvasime, et me suudame DNA ümberprogrammeerimise mõistatuse lahendada mõne aastaga.» Dolly sünd 1996. aasta suvel (ametlikult teatati sellest alles 1997. aasta 27. veebruaril) arvati kuulutavat terve kloonimistööstuse algust, mis pidi inimkonna varustama täpselt vajaduse järgi kujundatud lemmikloomade, elavate varuorganiladude ja supersaagikate põllumajandusloomadega.
Kloonimine polnud selleks ajaks enam uus tehnoloogia – konnade kloonimine oli teostunud juba aastal 1952. Sama triki kordamine imetajate kallal ei õnnestunud aga enne aastat 1995, mil Edinburghi teadlastel läks korda kloonida kaks lammast – Megan ja Morag. Kuid nende puhul kasutati toormaterjalina veel embrüorakke. Kaks aastat hiljem teatasid Edinburghi Roslini Instituudi teadlane Ian Wilmut ja tema kolleegid firmast PPL Therapeutics aga veel ühe lamba – Dolly – kloonimisest, kelle puhul oli viimaks pruugitud tavalist täiskasvanud lamba keharaku tuuma. See saavutus kummutas lõplikult oletuse, et täiskasvanud imetajarakku ei ole võimalik sundida täitma mingeid muid funktsioone kui see, milleks rakk on välja arenenud. Teadushuviline üldsus võttis põnevusjudinaga omaks usu, et iga inimese näpuotsast võetud keharakust on põhimõtteliselt võimalik valmistada laps, kellest kasvab oma «vanema» füüsiliselt identsete eeldustega koopia. Dollyst möödunud kümnendi vältel on teadlastel õnnestunud astuda nii mõnigi samm algsete unelmate täitumise suunas. Kloonimistehnoloogia abil on õnnestunud luua transgeensed sead, keda saab ehk kunagi kasutada inimeste organidoonoritena. Ilmavalgust on näinud ka transgeensed lehmad ja kitsed ning koguni lemmikloomad. Kuid iga korda läinud kloonimine on siiani osutunud pigem õnnelikuks juhuseks, mis välistab tööstusliku kloonimise. Paljud suure hurraaga alustatud kloonimisfirmad on oma uksed vaikselt sulgenud. Dolly loomisel osalenud firma PPL lootis panna aluse tervele uudsele põllumajandusharule – farmatseutilisele loomakasvatusele –, kus kloonimistehnoloogia abil loodud loomad lüpsaksid piima, mis sisaldaks inimestele ravimina mõjuvaid valke. Ideed takerdusid kesiste tulemuste ning rahapuuduse taha, kuid nii mõnelgi teisel firmal on õnnestunud sarnaseid plaane ka ellu viia. Näiteks Lõuna-Dakota kompanii Hematech valmistab kloonimise abil transgeenseid lehmi, kes suudavad toota antikehi inimese organismi tarvis. Virginia firma Revivicor on loonud inimensüümidega varustatud sead, kellelt võetud organid ei tohiks inimesel tekitada äratõukereaktsiooni, ning vähemalt paavianidele siiratuna on nende sigade neerud ja südamed pidanud vastu neli kuud. Nature andmetel sirgub aga vaid 2 – 5% kloonitud loomaembrüost terve ja elujõuline loom. See on vaid veidi parem tulemus kui kümme aastat tagasi, mil ühe Dolly saamiseks tuli valmistada 277 kloonitud lambaembrüot. Üheks suureks raskuseks on tõsiasi, et iga liigi esindajate kloonimine on omaette teadus ning ühe liigi rakkude kallal omandatud kogemusi ei saa automaatselt üle kanda teistele. Uut looma kloonima asudes peavad teadlased alustama suuresti tühjalt lehelt, otsides katsemeetodiga teed edule. Selleks tuleb raisata tuhandeid munarakke, kuid sugugi mitte iga liigi munarakke pole kerge sellises koguses hankida. Ahvid – nagu ka inimesed – ongi jäänud kloonimata peamiselt just munarakudefitsiidi ning viljastatud munarakkude «raiskamisest» tõstatuvate eetikaprobleemide tõttu. Näiteks inimese munarakkude kogumine vabatahtlikelt annetajatelt ei tule enamasti kõne allagi, sest munaraku annetamine on naisele üsna ebameeldiv protseduur, mis kätkeb ohtu jääda viljatuks või saada suisa eluohtlikke vigastusi. Kunstliku viljastamise protseduuridest üle jäänud munarakud ei sobi samuti, sest munarakk, mis ei suuda ise viljastuda, ei allu ka kloonimisele. Need raskused on pannud teadlased otsima lausa fantastilisi meetodeid inimmunarakkude hankimiseks. Naise eluajal ovuleerub umbes 500 munarakku, kuid munasarjas peitub neid erinevas arengustaadiumis tuhandeid. Mis oleks, kui lahkamise käigus munasarjast eraldatud munarakke õnnestuks elus hoida, katseklaasis valmis kasvatada ning seejärel eksperimentideks kasutada? See ei saa aga olla lihtne ülesanne, sest inimese munaraku areng on pikk ja keeruline protsess, mis algab juba loote-eas, ning teadlased on selle täielikust mõistmisest veel väga kaugel.
> Loe edasi |
