Kinnisvara

Tegelikult alustasid Tiit ja Anneli majakarbist – lisaks välisseintele oli vanas talus püsti vaid pool siseseina. Välisseintele pani Tiit karkassi ja krohvi vahele pilliroomatid, kuna need summutavad tema sõnul ülihästi maanteemüra. Seinad on linaõlivärvidega mõnusalt heleroheliseks võõbatud. «Päike ei tohiks liiga teha ja sein peaks ikka 25 aastat vastu pidama,» räägib Tiit.

Väikese kahekorruselise maja esimesel korrusel püüab pilku ahi, kus suurem osa tellistest on juba kord kasutusel olnud. Taaskasutustellised muudavad ahju kirjuks – mõned neist on heledad ja pärit ilmselt kunagisest korstnajalast, mõned aga päris söekarva ja olnud oma eelmises elus ilmselt koldekivid. «Milleks kasutada uut kivi, kui võib võtta vana?» mainib Tiit. «Nendes on juba mingi sisselaetud energia...»

Ökoehituse sõpradel ei tasu selle jutu peale siiski minna vanu korstnaid lammutama – iga kivi taaskasutuseks ei kõlba, sest võib murenema hakata. «Õige kivi peab helisema,» õpetab Tiit, kes ise seda helinat ka kuulata mõistab.

Pool ahju ladus majaperemees aga toorsavist valmistatud ja seejärel kuivatatud – mitte põletatud – Misso tellistest, mis tema sõnul väga kaua vastu peavad. Anneli omakorda kirjutas punakaspruunidele Misso tellistele valge kustutusmarkeriga siit-sealt leitud elutarku salme ja mõtteid, näiteks: «Heaga harjub inimene kiiresti, halvaga mitte kunagi.»

Elutoa hallikad laed immutas Tiit õlle ja puidupigmendi seguga. Pigment on saadud purustatud ja jahvatatud kivist, nii et päike ei tohiks sellele väga kergelt peale hakata. Õlle kasutamine ehituskunstis on samuti suhteliselt uus asi. Majaperemees märgib, et väga oluline on ka õlle valik; tema eelistas A. Le Coqi toodangut.

Elutoa nurgas seisab jõuludeks tuppa toodud kuusk, aga mitte veeanumas nagu tavaliselt, vaid hoopis potis mulla sees. Looduslähedased Kaasikud on nõus kuuse tuppa tooma vaid juhul, kui selle saab hiljem maha istutada.

Söögitoaga ühendatud köök on mõnusalt avar. Algul tahtis Tiit teha savipõranda, aga kuna see oleks tahtnud kaks kuud kuivada, otsustati kiirema, see-eest väga vastupidava plokkpõranda kasuks. «Plokkpõrandat, 760 suurest klotsist, liimisime kokku kuu aega,» räägib Tiit.

Kaasikute tualettruumides ja vannitoas võidutseb üha enam kuulsust koguv tadelakt, millega kraanikausse ja seinu kattes võib esemete kuju ja nurki oma soovi järgi muuta.

Tadelakti peale saab ka edukalt maalida, nii on Anneli pesemisruumi liblikakujulist tadelaktkraanikaussi ilmestanud kena värvilise tiivaga.

Tiit nimetab tadelakti suureks plussiks veel mõnusat hooldust – selleks pole vaja muud kui seebivett ja svammi. Oma looduslikkuses ei sobi tadelakt aga kööki, sest seal kasutatavad happed söövitavad ökokattematerjali kohe läbi.

Värve jagub Kaasikute majas kõikjale. Näiteks trepikäsipuudeks on liistude vahele tõmmatud hoopis särtsakad kaltsuvaibad, Põlvamaa käsitöö. Maja teine korrus näebki oma kirevuses välja kui muinasjutt. Ka WCs tervitavad külalist seintele maalitud loomad, uste ussikujulised käepidemed voolis Tiit ise puidust.

«Igas inimeses võiks olla natukene muinasjuttu,» mainib peremees lõbusate WC-loomade kohta.

Teisel korrusel asub veel Tiidu-Anneli magamistuba ning kõigi kolme lapse toad. 18-aastase Liisi ja 19-aastase Merilini ruumid on sitsisatsilised ja meenutavad muinasjutuprintsessi elamist.

Porteks on neiud seina kleepinud pitsi, pikkides sellele siia-sinna veel pärleid ja paberist lilleõielehti. Pere noorima liikme, 14-aastase poja Kahru toas püüab seevastu pilku fototapeet. Laste toad ongi maja ainsad kohad, kus leidub tapeeti, kõikjal mujal on hakkama saadud savikrohviga.

Seni pole loodussõbralikul majal veel päris ökokütet, kuid Tiit unistab, et kunagi paneb ta katusele päikesepaneelid, mis infrapunakiirguse kinni püüavad ja nii energiat säästavad. «Kolme päeva päikeseenergia hulk on ju tegelikult kogu inimkonna energiavajadus,» teab mees rääkida.