Toit

Nelja kuu eest Pärnumaal Võistes Domuse kõrtsihoone ostnud Dieter Vogtschmidt on majas söögikoha taastanud ja loodab nüüd, et tema menüü külastajate tähelepanu pälvib.

“Kõige rohkem loodan muidugi, et ma seda maja ostes suurt viga ei teinud,” ütleb mees kohe jutuajamise alguses.

VIIMASED KOMMENTAARID kohalik preila kui päevaprae hind  jääb samaks siis on  kena ja asi toimib  .kallis omanik toidud  olid maitsvad ja  soo... €uro _Kui Portugal 2001.  aastal euro kasutusele  võttis, läks seal  Dieteri jutu järgi  kõik palju  kallimaks... Teised kommentaarid

Mitu aastat tühjana seisnud maja oli nimelt palju nirumas seisus, kui esialgu paistis, nii kulus selle kordategemisele üüratu summa, mille suuruse jätab omanik enda teada. Tõdeb vaid, et uue hoone ehitamine tulnuks odavam. Ehitajafirma Vikinghouse Plus kohta jagub vestluskaaslasel üksnes kiidusõnu.

Loomult tagasihoidlik Dieter nõustub oma tegemistest rääkima, kuid pildile jäämast keeldub. Ütleb, et ta on endale tublid töötajad saanud ja volitab selle au neile.

Eestis kaks aastat

Osa siinset rahvast peaks sakslast juba tundma, sest mõnda aega elas too Pärnus, nüüd aga on Uulu maja soetanud. Sealt ongi lähedal Domuses toimetada.

Dieter Vogtschmidti Eestisse sattumises on “süüdi” soomlastest abielupaar Eeva ja Tapani Rintala, kes kuue aasta eest Vana-Pärnusse maja ehitas ja kellest Pärnu Postimees kuu aega tagasi samuti kirjutas.

Rintalatega kohtus Dieter Portugalis, kus nüüdne Uulu mees oli 15 aastat elanud, kinnisvaraga tegelnud ja söögikohta pidanud. Just temalt ostsid Eeva ja Tapani aastate eest maja.

Kui Portugal 2001. aastal euro kasutusele võttis, läks seal Dieteri jutu järgi kõik palju kallimaks ja majandus käis alla. Siis müüs ta maja ning tuli soomlaste kutse peale Eestisse.

Dieter jätab vahele perioodi, kuidas ta Audru vallas kinnisvaraäriga üritas alustada, aga ostetud maa kahjuga maha müüs, sest sattus ebaausale äripartnerile. Järgneski Domuse ost.

Jutuajamise kestel rõhutab Dieter korduvalt, et Eesti elu meeldib talle väga. Näiteks see, et ta võib sealsamas Domuses juhtmevaba internetiühendust kasutada.

Eriliselt häid sõnu lausub ta siinse maksuameti kohta, kus näiteks Portugaliga võrreldes käivat asjad korrektsemalt. “Seal on nii, et maksud tuleb riigile küll tähtajaks ära maksta, aga kui sinul on midagi tagasi saada, siis see ei tule kunagi õigeks ajaks,” räägib ta. Eestis polevat sellist asja kunagi juhtunud.

Sakslane on eestlaste toitumisharjumustest juba ettekujutuse saanud ja tõdeb, et uut võtab siinne rahvas väga raskelt omaks. Tema söögikoha menüüs on kolm suppi: seljanka, klassikaline prantsuse sibulasupp ja tomatisupp vahukoorega, tellitakse aga üksnes seljankat. Muidugi võib põhjus olla hinnaski, sest seljanka maksab 32, prantsuse sibulasupp 55 krooni.

Samuti imestab Dieter selle üle, et eestlastele ei paku põrmugi huvi pastaroad, mida tema peab kergeks ja maitsvaks kõhutäiteks. Prae kõrvale soovitakse siin ikka ahjukartuleid, riisi peaaegu mitte kunagi.

Eesti rahva konservatiivsus ilmnevat selleski, et kui ühe firma esindaja tuli jõulupeoks ruumi kinni panema, ei nõustunud ta tellima menüüs olevaid roogi, vaid nõudis traditsioonilist seapraadi hapukapsastega ja verivorsti. Maitsvate praadide valik on aga Domuses lai, šnitsleidki viis sorti.

Eesti keelele ei leidu ruumi

Mõni aasta Eestis elamist on Dieterile natuke eesti keeltki õpetanud, nii et maha müüa ta end ei laseks.

Vestluskaaslane viskab aga nalja, et tema peas ei leidu eesti keelele tõenäoliselt enam kohta, sest saksa keele kõrval räägib ta inglise, portugali, hispaania ja hollandi keelt. Teised keeled segavad eesti keele hääldust samuti. Näiteks Keila kohta tahab tema öelda “Kaila”, sest saksa keeles hääldatakse “ei” “aina”.

Vahel ei tundugi eesti keel Dieterile nii raske: siis, kui televiisoris inglis- või saksakeelse jutu all eestikeelsed tiitrid jooksevad. Üldiselt rääkivat Eestis tema väitel peaaegu kõik küllalt hästi inglise keelt, nii et eesti keelt oskamatagi saab asjad suurepäraselt aetud.