| | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | Isatu
Mina olen ka algusest peale ilma isata kasvanud ja tahaks õiendajaid pisut maha rahustada. Ei ole se...
jääh
lihtne naine, ma olen suga tegelikult pea igas tükis nõus, välja arvatud esiteks see, et see naine t...
|
|
Anne (nimi muudetud) on oma kodukandis nõutud ja hinnatud õpetaja. Suurest tarkusest ja tragist meelest hoolimata tunnistab ta aga, et ega ta selle lapsesaamisega maal päris üksi ikka hakkama poleks saanud. Sest näiteks: kuidas sa jätad oma saladuse usaldamata heale kolleegile Enele, kes ühel päeval pärast tunde otsekui poolkogemata ütleb: «Sinule, Anne, sobivad need lapsed nii hästi. Lähme ja teeme sulle õige Sõritsa juures ise selle tita valmis!» Niisugune naelapea pihta tabamine teeb relvituks ja teesklus oh-ei-ole-mulle-kedagi-vaja näib silmakirjalikkuse tipp. Anne oli niisuguse lapsesaamisvõimaluse peale ammu mõelnud… Ja juba ta puistaski oma lapseigatsuse südame sügavaimast sopist päevavalgele. Last nikerdamas Kordi, mil mõne lähedase inimese toetus hädasti ära kulus, oli palju. Anne mäletab täpselt: teisipäeva hommikul kell 9 pidi ta end süstima – et kolmapäeval kella kolmeks oleks tema munarakk niimoodi ette valmistatud, et spermatosoidipoisid võiksid seda hurraaga vallutama minna... Too süst pidi andma tema hoole ja armastusega küpsetatud munarakule viimase lihvi, siin ei tohtinud miski mööda minna. Kell üheksa on koolis parasjagu esimene vahetund. Anne teadis küll, kuhu ja kuidas süstida, aga päris üksi oli seda ometi väga kõhe teha. Ja nii nad siis Enega esimese vahetunni ajal muusikaklassi klaveri taga kahekesi nahistasidki. Ühest küljest ajas see n-ö lapsenikerdamine neid südamest naerma, teisest küljest pani protseduuri olulisus mõlemal südame ja käed värisema. Isanime asemel number Anne oli oma lapsele isa välja valinud esimesel doktor Sõritsa juures käigul. Ta vaatas, et lapse isa oleks eestlane ja nii umbes temavanune. Ja muidugi kõrgharidusega nagu ta ise. Tal tuli meelde jätta doonorit identifitseeriva tähe ja numbri kombinatsioon – seda mäletab Anne praeguseni. «Ma olen sellele doonorile üliväga tänulik,» räägib Anne ja tema silmad tõmbuvad niiskeks. «Kas seda saab kuidagi sinna loosse sisse panna, kui tänulik ma sellele mehele olen? Vaata, mis mul nüüd tänu temale on!» näitab ta. Teisest toast tuleb mänguautoga unnates nagu lendkuul pea kaheaastane põnn, inglilokid kahel pool pead lehvimas. Anne poja nimi on inspireeritud doktor Andrei Sõritsa eesnimest. Mitte küll Andrei, aga Andero. Anne mäletab, kuidas ta pärast kunstviljastamise protseduuri muudkui päevi luges. Et millal võib esimest korda rasedustesti teha. Ja siis vaadata, kas indikaatorribale tuleb kaks sinist triipu või ei tule. Esimesel väljaarvestatud päeval ei tulnud. Teisel päeval ei tulnud. Kolmandal päeval ei tulnud. Anne sattus ahastusse ja helistas kliinikusse. Sealt lohutati, et midagi pole parata. Et esimesel korral ei pruugigi kõik õnnestuda. Et kui Anne on nõus, saab jälle otsast alata. Anne ohkas ja pani kinni uue aja. Aga just samal hommikul, kui tal pärast tööpäeva koolis tuli taas ette võtta tee Tartusse, tegi ta veel ühe testi. Igaks juhuks. Ja äkki seisid seal mõlemad triibud! Sirged kui tinasõdurid! Te olete rase! «Kui tööle läksin, oli mul tunne, et mu jalad ei puutu maad,» räägib Anne. «Ma särasin nagu päike! Mu hing laulis! Igaüks, kes mind kohtas, päris, mis minuga lahti on!» Õhtul kliinikus lausus naistearst Sõritsa Annele imelised sõnad: «Palju õnne, te olete rase!» Kui kõik märgid Anne titeootusest ainult head rääkisid, ostis uhke tulevane emme tordi ja tegi asja vanematekoju. «Ma ei olnud neile enne oma plaanist rääkinud. Nad teadsid küll, et ma käin Tartus arstide vahet, aga ma olin arstide vahet oma naistehädaga eluaeg käinud.» Anne asetas tassid lauale, köhis hääle selgeks ja ütles pidulikult: «Ema, isa – nüüd te saate lapselapse!» Ema esimene reaktsioon oli: «Aga see ei ole ju võimalik!» Isa ehmatas nii, et hakkas nutma. Anne oli kogu oma tüdrukupõlve ja senise naiseea elanud teadmisega, et ta ei saa kunagi lapsi. Tema munasarjades on küll kümneid tuhandeid rakke, kuid ükski neist ei küpse niisuguse määrani, et ta võiks loomulikul teel rasestuda. Rõõmsameelse ja alati optimistliku naise peidus poole mõtted olid täis ahastust ja meeleheidet. Eriti pärast sõbrannade perede külastamist. «Miks ma üldse elan?» – sellegi küsimuse on Anne endale esitanud. Anne lapsetegemise otsus on vapram kui kellegi teise oma. Kõikide lähedaste sõprade toetusest hoolimata on ta selle vastu võtnud ikkagi ihuüksinda. Ta on valmis oma poja ka täiesti üksinda üles kasvatama, kui see saatusest nii on määratud – ja ikkagi tunneb ta end maailma kõige õnnelikuma naisena. Kui Anne suvel klassi kokkutulekul käis, kus igaüks oma elust rääkima pidi, ütles ta: «Minul on poeg. Andero. Me kasvame kahekesi.» Mitte keegi ei küsinud rohkem ja Anne ei rääkinud ka. Ei olegi vaja igaühel teada, et kus, kes ja mismoodi. Näitas vaid uhkusega albumit, kus sees olid ta poja senise elu kõige värvikamad hetked. Ja rääkis kõigile, et on üles kirjutanud iga viimasegi sõna, mida Andero oskab – ja neid on seitsekümmend. Jõu allikas – oma poeg Vahel on Anne väsinud. Mitte keegi ei kujuta ette, kui väsinud ta on. Poja saadab ta varahommikul lasteaeda, ise kiirustab kooli tööle. Ilma rahata ei kasva ükski laps, isegi inglilokkidega poiss mitte. Ühel nädalavahetusel käib Annel abiks vanaema, teisel vanaisa. Siis saab emme pisut puhkust. Ehk – siis valmistab ta ette oma uue nädala koolitunde. Koolis on tal viisteist ärevat silmapaari, kes oma esimesel koolisügisel ainult talle, oma heale õpetajale, loota oskavad. «Kui ma vahel ei jõua, siis mõtlen, kui raske mul veel siis oleks, kui mul Anderot ei oleks. Ja jõud tuleb tagasi,» naeratab naine. Anne teab, et ühel päeval hakkab Andero uurima: kus minu isa on? Anne on sellele palju kordi mõelnud. «Vaata, kallis poeg,» räägib ta siis. «Kõik tüdrukud igatsevad kunagi emaks saada. Mina igatsesin ka. Aga alati pole see võimalik. Ainult arst võib aidata. Ja sina sündisidki tänu sellele, et üks arstionu meid aitas.» Annel on kuhugi kirja pandud kõik summad, mis tal selle lapse saamiseks on tulnud leida. Visiidi- ja protseduuride hinnad ning ravimid. See ei ole olnud väike raha. Annel isegi vedas, sest ta pääses ühte programmi, mida aitas rahastada haigekassa. Ja temal õnnestus see kõik juba esimesel korral! «Ma ei ole neid numbreid aga kunagi päriselt kokku löönud,» ütleb ta. «Ma ei ole tahtnud välja arvutada seda, kui palju mu laps maksab. Ükski raha ei suuda väljendada selle lapse väärtust.» Tänuvisiit Kui Andero sai pooleaastaseks, valis Anne välja ühe päeva, mil dr Sõritsal oli Tartus vastuvõtuaeg. Pakkis oma varanduse kõige ilusamatesse rõivastesse, mida poisid ses vanuses kanda saavad, ja suundus kliinikusse. Anne oli kaua mõelnud, mida küll oma arstile kinkida selle lapse eest, kes tal nüüd on. Küll see oli raske ülesanne! Lõpuks võttis purgi kodukandi mett ning joonistas sellele pildi, kus säravate lilleõite kohal askeldab mesilane. «Mul ei ole teile kuidagi väärilist kingitust anda,» vabandas ta erutatult doktor Sõritsa ees seistes. Too vaatas Annele imestunult otsa. «Kuidas ei ole?! Kingitus on ju siin!» ütles arst ja tõstis Andero kõrgele üles. |
