| | | | VIIMASED KOMMENTAARID | margus
Need maaliuurijad võiks jämejalale minna lõpuks
aga
mina lugesin, et kolmanda lapse.
|
|
Rühm Kanada teadlasi kasutas maali põhjalikuks uurimiseks infrapunakiiri, mis tungisid läbi maali värvikihtide ja mille abil loodi Pariisis Louvre’is eksponeeritud maalist kolmemõõtmeline kujutis, vahendab uudisteagentuur CNN. Bruno Mottin Prantsusmaa muuseumide uurimis- ja restaureerimiskeskusest ütles, et maali väga hoolikalt uurides selgus, et Mona Lisa kleit oli kaetud imeõhukese läbipaistva marlilooriga. «Sellise looriga kaetud kleiti kandsid 16. sajandil Itaalias kas lapseootel või äsja sünnitanud naised,» selgitas Mottin pressikonverentsil uuringu tulemusi tutvustades. «Siiani oli see maali uurinud ekspertidel kahe silma vahele jäänud, sest maal on tumedates toonides ja seetõttu oli raske loori märgata,» rääkis Mottin. Mona Lisa kannab tanu Nüüd võivat aga Mottini sõnul üsna kindlalt väita, et Leonardo Da Vinci maalis Mona Lisat pärast seda, kui naine oli sünnitanud oma teise poja. Kui see tõesti nii oli, võib arvata, et Da Vinci maalis pildi 1503. aasta paiku. Teadlased on juba varem jõudnud seisukohale, et maalil kujutatud naine on Lisa Gherardini, Firenze kaupmehe Francesco de Giocondo abikaasa, viie lapse ema. Mottin lisas, et vastupidiselt levinud arvamusele ei lange maalil kujutatud naise juuksed mitte vabalt, vaid too kannab hoopis tanu, mille alt on mõned lokid valla pääsenud. «Ajaloolaste jaoks on selline arvamus muidugi üllatav, sest on teada, et renessansiajastul kandsid juukseid lahtiselt vaid väikesed tüdrukud ja allakäinud naised,» väitis ta. Maali uurinud teadlaste hinnangul on Mona Lisa portree aja jooksul küll üsna hapraks muutunud, ent õige kohtlemise korral ei tohiks sellega midagi hullu juhtuda. «Puittahvel, millele pilt maalitud, on õhuniiskuse ja temperatuuri suhtes tundlik. Ent õigete hoiutingimuste korral on maali kõdunemine välistatud,» seisab teadlaste raportis. Omapärane tehnika Teadlased kinnitasid ka, et umbes tosina sentimeetri pikkune pragu maali ülaservas, mis tekkis ilmselt siis, kui pilt originaalraamist välja võeti, ja mida on parandatud 18. sajandi keskel ja 19. sajandi alguses, ei ole suurenenud ning polevat ka põhjust arvata, et see juhtuda võiks. Enne maali uurimist lootsid teadlased, et neil õnnestub ka Da Vinci maalimistehnika kohta midagi uut teada saada, eriti selle kohta, kuidas ta värvitoone kokku viis. Ent uurimisrühma liikme John Taylori sõnul selgus, et pintslitõmbed on täpsemaks uurimiseks liiga hägused. «Värvikiht on väga õhuke ja äärmiselt ühtlane, ent ometi on pisimadki detailid, näiteks juukselokid, väga selgelt näha. Seega kasutas Da Vinci unikaalset tehnikat, mida ei ole kasutatud ei enne ega pärast teda,» tõdes Taylor. Krakelüüride ehk värvikihti tekkinud pisikeste pragude hoolikal uurimisel veenduti, et värvikihid on paplipuust alusel endiselt kõvasti kinni. «Me ei leidnud mitte kusagilt kooruvat värvi, mis on 500-aastase maali kohta üllatav,» nentis Taylor. «Ja kui maali ka edaspidi õigetes tingimustes hoitakse, ei tohiks sellega niipea midagi juhtuda.» |
