Reis

Tuuli Tammojal, kes pärast gümnaasiumi lõppu Jaapani ülikooli õppima asus, on uue ühiskonnaga kohanemine läinud vaevaliselt. Algul küsisid teised pidevalt, miks neiu nii morn on, kuid põhjamaise päritoluga Tuuli polnud harjunud igal sammul naeratama.

Küsimusele, kuidas Tuuli Jaapanisse sattus, vastab ta napisõnaliselt, et kogemata. Tori vallast pärit neiu õppis Tallinna Järveotsa gümnaasiumi jaapani keele klassis ja paar sama kooli lõpetanud tüdrukut oli enne teda Jaapanisse edasi õppima läinud.

VIIMASED KOMMENTAARID tsg Päris huvitav repliik  eestlanna suust,  “Tunnen, et ma ei ole  veel valmis Eestis  elamiseks.” Tuuli,  ... ähm kas ülevalt või alt  avatumaks? Teised kommentaarid

Kui nad tagasi kooli oma kogemustest rääkima tulid, mõtles Tuuligi, kel oli kindel plaan astuda hoopis kunstiakadeemiasse, et võiks Jaapanisse avalduse saata ja vaadata, kas saab sisse. Saigi. Ja oma otsust kunstikoolist loobuda ta ei kahetse. “Kunsti teen enda jaoks ikkagi ja võin seda veel õppima minna, kui tahtmine tuleb,” põhjendas Tuuli Pärnu Postimehele.

Keel tegi suhtlemise keeruliseks

Tuuli sõnutsi on keeruline seletada, mida täpselt ta Ritsumeikan Asia Pacific Universitys õpib. “Natukene igast asjast: majandust, poliitikat, meediat, globaalprobleeme,” loetleb ta. “Põhimõtteliselt kõike, mis seostub Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnaga. Selleks, et üldse millelegi spetsialiseeruda saaks, peab olema üldine põhi ja laialdased teadmised olemas.” Tuulile on korduvalt öeldud, et ta on lootusetu maailmaparandaja. Jaapanis omandatud teadmised aitavad tal loodetavasti kellelegi tulevikus kasulik olla.

Võõra riigi ühiskonna ja kommetega oli Tuulil raske kohaneda. Abiks olid teised eesti tüdrukud, kes aitasid sisse elada ja kellega nüüdseks ollakse väga lähedased.

Kuigi Tuuli oli gümnaasiumis õppinud jaapani keelt, ei teinud seegi suhtlemist märgatavalt kergemaks. Ülikoolis takistab keelebarjäär suhtlemist rohkem esimestel aastatel, kui võõrriikidest pärit õpilased ei oska veel hästi jaapani keelt ning jaapanlased inglise keelt. Lisaks on paljudel välistudengitel probleeme inglise keelega. Kõike ju käte-jalgadega selgeks ei tee.

“Praegu saan igapäevaselt suheldud, kuid jaapani keel on nii keeruline ja mitmekülgne, et seda ei õpi ka pikema ajaga päris ära,” tunnistab Tuuli. Ometi peab ta jaapani keelt väga huvitavaks. Igal tähemärgil, Kanji’l, mida eestlased armastavad nimetada hieroglüüfideks, on oma ajalugu, mis muudab õppimise põnevaks. “Kui monotoonselt õppida neid kriipse ja täpikesi pähe, on tõesti keeruline, aga kui tead, et näiteks maja tähemärk kujutab katust ja katuse all olevat hobust, on lihtsam,” räägib Tuuli.

Jaapanis õppivad eesti tüdrukud suhtlevad omavahel eesti-jaapani-inglise segakeeles ja naeravad, et nende jutust sajaprotsendiliselt arusaamiseks tuleb võõral kõiki kolme keelt mõista. Eestiski jääb Tuuli vahel vesteldes mõttesse ja üritab leida emakeelset vastet mõnele jaapani- või ingliskeelsele sõnale.

Muutus tolerantsemaks

Tuuli räägib, et põhjamaa inimesel on alguses raske harjuda sellega, et koolis vastutulijad kogu aeg naeratavad ja võhivõõrale tere ütlevad. Inimesed on sõbralikud, kuid siiski ei julge ta väita, nagu oleksidki jaapanlased läbinisti avatud inimesed, sest üks on see, mis välja paistab, ning teine asi, mida tegelikult mõeldakse.

“Aga tohutult viisakad ja abivalmis on inimesed Jaapanis tõesti,” kinnitab Tuuli. Üle pika aja kodumaal olles torkab talle kontrastina silma siinne teenindus, kus parimal juhul hõikab teenindaja eemalt “Tere!”, avatud suhtlemisest ega kliendi abistamisest ei ole enamjaolt juttugi. Jaapanis peetakse seda aga enesestmõistetavaks.

Sealse ühiskonna positiivseks jooneks peab Tuuli turvalisustki. Kui Tallinnas õhtul pimedas naljalt välja minna ei taha, siis Jaapanis võib vabalt käia, mobiiltelefon seljakoti võrktaskus, kartmata, et keegi selle ära varastab. Rahakoti kaotamisel on tõenäoline, et selle saab tagasi koos rahaga.

Rahvusvahelisse keskkonda sisenedes on palju asju, millega on raske harjuda või mis tunduvad kummalised. Näiteks oli Tuulil raske harjuda, et on palju inimesi, kes võtavad usku tõesti tõsiselt.

“Mõtled, et noor inimene on ülikoolis, vanemate silma alt ära, aga sellest hoolimata käib iga nädal kirikus, noored islamiusulised neiud kannavad pearätte ega söö sealiha. Kuulnud olin küll sellest, kuid ikkagi tundus uskumatu,” meenutab Tuuli. Elu külg külje kõrval eri päritolu inimestega on Tuulit enda sõnutsi tolerantsemaks ja teistega arvestavaks muutnud.

“Tegelikult elavad sealsed noored samasugust elu nagu Eesti omadki. Käivad kooli kõrvalt tööl, väljas ja pidudel, suhtlevad sõpradega,” jutustab Tuuli. “Noored on noored igal pool ühtviisi.”

Naasta veel ei plaani

Oktoobri keskpaigani on Tuuli TÜ Pärnu kolledžis praktikal, et vaadata, kuidas kaugel õpitut siinses keskkonnas rakendada ja kuidas kodumaal asju aetakse. Kolm aastat Jaapanis viibinud pärnumaalasele on see teine kord kodus tagasi olla. Jäänud on veel aasta õpinguid, kuid neiu ei usu, et ta pärast seda naasta plaanib.

“Tunnen, et ma ei ole veel valmis Eestis elamiseks,” põhjendab ta. Ühest küljest on välismaal lihtsam oma oskustele rakendust leida. Tuulil tekkis probleem juba Eestisse praktikale saamisega, sest suurem osa ettevõtteid oli nõus vastu võtma vaid kohalikes ülikoolides õppivaid tudengeid.

Teisalt hoiab teda Jaapanis kinni Indiast pärit noormees, kellega ühiseid plaane tehakse. “Esiteks oleks tal väga keeruline head töökohta leida, teiseks pole siinne ühiskond nii tolerantne muulaste suhtes, et võiks näiteks rahulikult tänaval käia, ilma et peaks kartma, et keegi midagi halba ütleb või nurga taga tappa annab,” leiab Tuuli.

Sellest hoolimata peab Tuuli oma koduks siiski Eestit, sest siin on tema juured. Uuesti tahaks ta kodumaale sõita jõulude ajal, siis juba koos noormehega.