Nii et kui keegi veel juhtumisi ei tea, mis mõõtu üks nobelist peaks olema, siis lugege aga, suurteos on nüüd olemas ka eesti keeles (Eesti Raamatu Nobeli laureaatide sarjas). Minajutustajaks on 60-aastane literaat Charles Citrine (autori alter ego), kelle elu ja mõtisklused keerlevad peamiselt kolme asja ümber. Neist kaks esimest on raha ja naised – lahutusprotsessi käigus kaotab Charlie suurema osa oma varandusest, tema noor armuke Renata on «kullaotsija» ja jätab ta lõpuks maha. Küsimuste küsimus Kolmas teema on surm ja see on ka tähtsaim – autor ise on oma romaani nimetanud «koomiliseks raamatuks surmast» ja surmale kui «küsimuste küsimusele» viidatakse romaanis korduvalt. («Kõige tähtsam küsimus on surma küsimus, nagu oli öelnud Walt Whitman.») Just surmast tõukudes on Bellow oma kirjanduslikus katlas suutnud suurepäraselt kokku segada isiklikud (autobiograafilised) motiivid, moodsa ajastu intellektuaalsed küsimused ja suured üldinimlikud (metafüüsilised) probleemid. Romaanile nime andnud, üliandeka, kuid hiljem allakäinud luuletaja Von Humboldti Fleischeri prototüübiks on Bellow` kunagine väga hea sõber – juudi päritolu ameerika luuletaja Delmore Schwartz (1913-1966). Viimase õnnetu elulõpp mõjus Bellow`le sedavõrd vapustavalt, et sai impulsiks kirjanduslikule «leinatööle», romaani kirjutamisele (tegelemine «kadunukestega» on Bellow` le juudi kirjanikuna muidugi üldisemalt omane). Romaanis on pandud Humboldt elama «just niisugust hirmsat elu, nagu keskklass ühelt poeedilt ootas»: «Ta ajas hukatust ja surma taga veel ägedamalt, kui ta oli taga ajanud naisi. Ta raiskas annet ja tervist ning sõitis, tolm taga, otse koju, hauda.» Kui Charlie püüab mõttes taastada Humboldti «allakäigu ja languse teed», otsides põhjusi, laieneb see teravmeelseteks arutlusteks kunsti ja kunstniku saatuse üle kapitalistlikus ühiskonnas. Kahtlemata on Humboldt õnnetu koondkuju, üldistus – ta on «Lääne kultuuri kriisi» sünnitis.Ta käis alla, kuna püüdis ühendada «maist menu poeetilise aususega» ja «eelistas «ideid» luulele» – kuid suured ühiskondlikud, filosoofilised ja kirjanduslikud ideed on ammendunud, kasutuks muutunud («Viimaste sajandite ideed on tühjaks pitsitatud.») Charlie ise pöördub ära marksismist, freudismist, modernismist, eksistentsialismist, st kõigest sellest, mida «kultuurijuut» Humboldt endasse ahminud oli (koos tablettide ja alkoholiga), kuid mis ei toeta inimest tema igiomases lootuses – lootuses igavese hinge olemasolusse (ehk surematusse). Kas kirjandusel on mõtet? Sarnasest kriitikast pole pääsenud ka kirjandus. Oma Nobeli-kõnes (1976) kurtis Bellow, et kirjandust respekteeritakse enamasti veel vaid inertsist – kirjandus on marginaliseerunud inimelu mõtestajana, suurte ja oluliste tähenduste tagajana. Inimpüüdluste keskmes on võitlus dehumaniseerumisega, see on võitlus inimese (surematu) hinge pärast ja Bellow’ järgi tuleks kirjandusel (taas) selle võitluse keskmesse asetuda – koht olevat vaba. Oma viimases (testamentlikus) kirjas Charlie’le kirjutab Humboldt: «Kõige lõpuks – pea meeles: me pole loomulikud olendid, vaid üleloomulikud olendid.» Ehk sellisest meelespidamisest tulekski alustada võitlust kirjanduse tähenduse, mõttekuse nimel. Raamat Saul Bellow «Humboldti pärand» tlk Karin Suursalu Eesti Raamat 2006 ------------------------------------------ Saul
Bellow • Sündis 1915 • Pälvis 1976. aastal Nobeli kirjanduspreemia • Eesti keeles ilmunud: «Herzog» Eesti Raamat (1972) «Mr Sammleri planeet» Perioodika (1973) «Vihmakuningas Henderson» Eesti Raamat (2000) «Tõeline» Varrak 2004 «Humboldti pärand» Eesti Raamat (2006) • Suri 5. aprillil 2005 Brooklynis |
kõik galeriid
