Artikkel ilmus Postimehe lisaväljaandes Otsustaja. | | | | VIIMASED KOMMENTAARID | e Mina ka viisisin, kuna käisin hiljuti Pariisis aga maal ringi sõitakahjuks ei õnnestunud.
henri Mina "viicin".
Ja miks mitte kirjutada "Jan" hoopis kujul "Yan"? Oleks ju palju ägedam?
|
| Autoga reisimine annab külastatavast riigist hoopis teise pildi kui pealinnas turistide vooga kaasaminek. Ilmselt küll pealiskaudne, kuid omamoodi siiski ülevaatlik ja vaimustab võimalusega näha kiiresti üksteise järel palju piirkondlikke eripärasid. Kasvatab ju veelgi iha erilisuse järele tõik, et üleilmastumisega on suured keskused üle maailma üha samanäolisemaks muutumas. Prantsusmaa on Eestist 12 korda suurem. Kuigi kogu maailma mõistes pole see teab mis suur riik, võtab Eesti elanikul, kes oma maale võib hea tahtmise korral päevaga ringi peale teha, südame alt jahedaks, kui ühe napi puhkusenädalaga on plaanis ahmida endasse nii umbes 2500 kilomeetri jagu elamusi sellest riigist. Reisi kondikavaks oli veeta puhkuse esimene ja kuues-seitsmes päev Pariisis ning teisest viiendani käia ära ida pool Burgundias Beaune’i kandis, siis ületada risti kirdest edelasse peamiselt vulkaanilise päritoluga kõrgustikest koosnev metsik Keskmassiiv, jõuda välja Atlandi ookeani rannikule Hispaania piiri kanti ja sealt tasapisi tagasi Pariisi kulgema hakata. Et autoaknast vaatajast libiseksid mööda võimalikult huvitavad pildid, on mõttekam vältida kiirteid ja sõita mööda maalilisi paiku läbivaid maanteid. Sel teekonnal valitseb aga hulk peatumisahvatlusi, mis iga plaanitud sihtpunkti jõudmise ikka kaugemale edasi lükkavad. Näiteks Burgundia, Pariisi veinikelder. Pea iga paikkonnakese nimi siin on tuntud veinimark. Teeviidad ristmikuil on kui suurepärase veinikeldri valiknimekiri. Kuigi just vein seostub inimestel enim Prantsusmaaga, on siin tegelikult pea igal piirkonnal oma «tunnuskaup», mille perfektsuseni arendamisele kohalikud pühenduvad. Saulieu linnakeses Burgundias troonib keskväljakul suur Charolais’ tõugu veise kuju. Selle veisetõuga sama nime kandev siinne ajalooline piirkond on veiseliha kuningriik. Saulieu linnake tõmbab ligi gurmaane ka sellega, et siin asub üks prantsuse tunnustatumaid restorane, kuulsa koka Bernard Loiseau rajatud söögikoht. Pärast oma mõne aasta tagust enesetappu on meisterkokk legendiks muutumas. Pärast veise- ja veinimaad on järgmine peatus Bresse’i piirkonnas, kust tuleb Prantsusmaa parim linnuliha, mida tähistab siinmail omakorda paiguti suur kana kuju. Aga mitte ainult piirkondlikud spetsialiteedid ei pälvi turisti tähelepanu. Aina hilja peale jääv autoreisija saab hoopis proosalisema kogemuse osaliseks, kui öö kätte jäädes on Roanne’is vaja hotelli leida. Teeviidad selgusega ei hiilga ja pärast tund aega otsimist võib ühe hotelli ukse kõrvalt lugeda, et hotell on nädalavahetustel ja riigipühadel suletud. (??!!) On neljapäev, riigipüha. Kuna järgmisel päeval ootab ees umbes 800 kilomeetrit mägiseid teid, tuleb leppida kiirtee-äärse veokijuhtide hotelliga. Esimesed paar päeva autos on päris mõnusad. Ei tunne seljavalu ega tüdimust. Vahid suu ammuli aknast välja ja lihtsalt naudid. Mägedesse suundumisel jääb eestlasel muidugi suu alati veel rohkem lahti. Sellise sileda maa elanik nagu meie võib olla mägedes käinud ükskõik kui palju kordi, aga ikka ja jälle rabab see vaatepilt oma võimsuse ja salapäraga. Nii tulebki pea igas mägedevahelises linnakeses kohvipaus teha. Seda enam, et ilm hakkab ilusaks minema. Samas on õnn, et lauspäike ei paista, sest pikkadeks autosõitudeks pole see mugavaim variant. Gaasiküttel autoga tuleb moonidest punetavate mäekülgede vahel aga muret näha, sest siinses hõredama asustusega paikkonnas pole kütust kaugeltki igalt poolt leida. Niisiis peab sellega arvestama ja iga kord gaasitanklat nähes paagiseisust hoolimata selle ääreni täis panema. Euroopa bensiini- ja gaasihindu ning auto kütusetarbimist vaadates tekib küsimus, miks kõik autod pole veel gaasi peale ümber ehitatud, sest võrreldes 1,4-eurose bensiinihinnaga maksab gaasiliiter poole vähem, lisaks tarbib sõiduk seda poole vähem, nii et välja tuleb neljakordne hinnavahe gaasi kasuks... Pärast mitte väga tõsiselt võetava distantsi läbimist viib tee läbi Thiers’i linna. Siin on osa tänavaid ligi 45-kraadise nurga all kaldu ja miljonivaade avaneb pea igast majast. See linn ja kogu ümbrus on nugade kuningriik. Omal ajal tegeles enamik siinseid elanikke söögiriistade valmistamisega, eriti tuntud on Thiers taskunugade poolest. Maanteel nähtud mootorratturite pundid on aktsiooni sattunud. Ilmselt käib mehise mehe juurde peale mootorratta ka tõeline taskunuga, mida nad õhinal valima tõttavad. Nugade valmistamine algas siin oma seitse sajandit tagasi, nüüdseks on kohalik tootmine hääbumas, aga nimi on jäänud. Nii ongi peaaegu iga kolmas pood nugade ja muude lauatarvete päralt. Nende valmistamisest on sajandite jooksul omaette kunst välja arendatud ja siinsed uhkeimad noad maksavad väikese varanduse. Pärast tiiru linnas tuleb süda jälle kõvaks teha ja autosse ronida, et teed jätkata. Järgmine imearmas külake saab aga jälle saatuslikuks. See oleks võinud pärineda mõnest romantismiaegsest prantsuse romaanist. Kahe mäe vahel, jõekese kaldal oli väike restoran. Plaan oli kindel: «Üks kohv ja edasisõit.»
> Loe edasi |