|
Nii
nagu taasavastatakse puhkusepaigana Eestimaad, nii pöördutakse tagasi
ka kodumaiste naturaalveinide juurde. Teejuhiks sellel retkel on ASi
Võhu Vein juhatuse esimees Urmas Uint ja tehnoloog-laborijuhataja
Moonika Liis, kirjutab Virumaa Teataja.
Koduveini tegemine tundub lihtne. Ometi on see
suur kunst, mis ühtedel hästi välja kukub, teistel aga mitte. Mis on
veinitegemise juures tähtsaim tarkus, mille vastu eksida ei tohiks? Moonika
Liis: «Koduveini ja tehases toodetava veini vahe on selles, et kodus
tuginetakse peamiselt kogemusele, aga veinitehases laboratoorsetele
analüüsidele. Kodus tuleb vein tavaliselt iga kord erinev, aga
tööstusliku tootmise puhul peab tulemus alati ühesugune olema. Veini
valmistamisel on väga oluline korralik tooraine. Marjad peavad olema
küpsed, puhtad ja hallituseta. Koduveini valmistamisel ei ole soovitav neid pesta, sest nii kõrvaldatakse marjade pinnalt ka käärimiseks vajalikud pärmid. Tavaliselt
on kõige keerulisem küsimus see, kui palju vett ja suhkrut lisada. Siin
on vaja juba kogemusi. Samuti on oluline hoida kääritamisel ühtlast
temperatuuri.» Milline mari on kodumaise naturaalveini
tegemiseks parim? Urmas
Uint: «Kindlasti valge sõstar, mida ka hellitavalt põhjamaa
viinamarjaks on kutsutud. Kahjuks see mari lauamarjana kuigi populaarne
pole ja seetõttu on seda vähe saada. Ostaks hea meelega seda marja
kokku nõnda palju kui võimalik - nii et kõik need, kel valged sõstrad
kasvamas, on oodatud osalema parima marjaveini valmistamises.
Loomulikult on ka teised marjad head. Veini saab pea kõigest, mis maas ja puus kasvab, kui vaid viitsida vaeva näha. Teada on, et 1930. aastal keelas tollane majandusministeerium rosinaist ja rukkist veini valmistamise.» Moonika
Liis: «Eestis on traditsiooniliselt veini tehtud peamiselt sõstardest
ja õuntest. Üks paremaid marju on mustsõstar. Magusast
mustsõstraveinist on näha ja tunda, kui ilusa värvi ja vürtsika
maitsega veini sellest saab valmistada.» Eesti naturaalveinide tegemise ajalugu on seotud
mõisakultuuriga. Mida huvitavat on teil teada mõisate veinikultuurist? Urmas
Uint: «Mõisate veinikultuurist on materjali vähe saadaval, kuid pea
igas Eestimaa mõisas leidus viinaköök, kus siis sõltuvalt mõisniku
huvidest ja mõisaproua soovidest lähtudes ka peenemaid napse, veine ja
likööre, pruuliti ja tembiti. Seda küll rohkem oma tarbeks ja
külalistele pakkumiseks. Koos viljapuude ja marjapõõsastega jõudis
veintegemise kunst taluperedesse, kus see koguni nii hoogu läks, et
1932. aastal riik kodust veinitegemist 50 liitrile aastas majapidamise
kohta piirama pidi, et aktsiisitulusid saada. XX sajandi
algaastatel läks käima tööstuslik veinitootmine, seda peamiselt
linnades: Tallinnas oli suur Lucheri & Matieseni veinivabrik, mis
näiteks 1930. aastal 12 000 ämbrit veini tootis, Tartu Ed. Loskit &
Ko veinivabrik müüs 30. aastail kodumaist marjaveini isegi välismaale.» Viimastel aastatel on järjest populaarsemaks
kujunenud piknikuveinid. Mis on nendes erilist? Urmas
Uint: «Need veinid on mõnusalt kergelt libisevad ja parajalt hapukad,
joodavad ka palava ilmaga, mõõdukal tarbimisel loovad seltskonnale hea
tuju.» Moonika Liis: «Piknikuveinid on tavaliselt madalama suhkrusisaldusega, sest neid tarbitakse sageli grilltoitude kõrvale. Üsna
tihti on need villitud plastkanistritesse, et vältida klaastaara kaasa
võtmist loodusesse minnes. Samuti on kanister sobivam suure seltskonna
puhul.» Mis puhul soovitate hõõgveine? Moonika Liis: «Hõõgveini peetakse tihti ainult jõulujoogiks. Tegelikult
võiks hõõgveini müügil olla alates sügisest kuni suve alguseni, kui
arvestada meie jahedat kliimat. Külmatunde puhul muudab klaas kuuma
hõõgveini enesetunde alati palju paremaks. Suurem osa hõõgveine on
punased, aga eelmisel sügisel jõudis kaupluselettidele uus hele
kodumaine hõõgvein, mis on väga sobilik valge veini sõpradele.» ASi Võhu Vein laias tootevalikus on üks
eksootilisemaid ananassivein. Iseloomustage seda veini. Moonika
Liis: «Tihti uuritakse minu käest seda, kuidas me ananassiveini toodame.
Ega meil ometi Võhus ananassid ei kasva? See vein on valmistatud
ananassimahlast kääritamise teel. Tegemist on poolmagusa, õrnalt hapuka
maitsega valge veiniga. Maitse poolest on ananassivein üsna mahe, sobib
väga hästi toidu kõrvale võtmiseks. Miks mitte proovida ka midagi eksootilist. Puuvilja- ja marjaveine on viinamarjaveinide kõrval ju nii vähe.» Milline kodumaine toiduaine sobib veinisõbra
lauale mõnusaks lisandiks? Urmas
Uint: «Kevadisel Maamessil sain parima maitseelamuse veini kõrvale
kodumaist Luke Farmi hallitusjuustu proovides, kuid ka teised juustud
sobivad meie magusate ja poolmagusate veinidega - selliseks mõnusaks
desserdiks. Tegelikult on see välismaalt aegade jooksul meieni jõudnud
käibetõde, et teatud roogade juurde sobib valge, teatud roogade juurde
punane, millegi juurde kuiv ja millegi juurde magus vein, rohkem nagu
eriti peeneks aetud toidukultuuri ilming. Mina olen puuvilja- ja
marjaveine pakkunud erinevate liha- ja kalaroogade juurde ja kuiva
rieslingit või cabernet’d pole keegi küll küsinud.» Millised kodumaised naturaalsed veinid on teie
enda lemmikud? Moonika
Liis: «Praegu müügil olevatest kodumaistest veinidest eelistan mina
vaarikaveini. Seda on kiidetud ka paljudel degusteerimistel.
Vaarikavein on lihtsalt selline, nagu üks hea vein olema peab.» |
