| Ettevõtte plaanist kolida Viljandi kesklinnast Viiratsi külje alla on räägitud juba pikka aega. Firma soetas Viiratsisse sobiva maatüki ning ehitas sellele 2003. aastal lao. Tehasehoonet pole sinna aga veel kerkima hakanud, kirjutab Sakala. Uue ja Lossi tänavaga piirnevast kesklinna kompleksist on Mivar-Viva küll väikese osa müüki pannud, kuid peatset kolimist ei ennusta ka see samm — sümboolse hinna eest püütakse uut omanikku leida ainult sajandivanusele punastest tellistest korstnale, mis hoovinurgas kõrgub. Korstna lammutamine läheks maksma ligi 100 000 krooni ja seepärast loodetakse, et keegi on nõus selle maha lõhkuma kivide endale jätmise õiguse eest. Siiski pole omanikud Viiratsisse vabriku rajamise kavast loobunud ja plaanid ripuvad Mivar-Viva tegevdirektori Toomas Värva kabineti seinal. Kolimisotsust pole seni langetatud, sest kohavahetusega kardetakse kaotada eelis tööjõuturul. «Praegu asume kesklinnas kohe bussijaama kõrval, nii et kõik soovijad saavad ka maapiirkondadest kergesti meile tööle tulla,» selgitas Värva. «Viiratsisse peaksid inimesed hakkama sõitma oma autoga või tuleks firmal buss käima panna. Igal juhul tähendaks see paljudele ebameeldivusi.» Nii ongi asukohavahetust järjest edasi lükatud lootuses, et olukord tööjõuturul leeveneb või inimeste elatustase kasvab ja nad ei pea enam paljuks linnast kolme kilomeetri kaugusele tööle sõita. Masin jõuab õmblejast vähem Kui ühest küljest takistab personalipuudus Mivar-Vival avaramasse paika kolida, siis teisalt ei saa ta just ruumikitsikuse tõttu oma inimtööjõu vajadust vähendada. Toomas Värva nentis, et põhimõtteliselt võimaldaks moodsate seadmete soetamine töökohti küll koondada, kuid selleks oleks neid vaja nii palju, et need ei mahuks praegustesse hoonetesse ära. Nimelt teevad head õmblejad tekke ja patju sedavõrd kvaliteetselt ning ruttu, et masin, mis neist vabanevale pinnale paras oleks, ei suudaks neid asendada. Automatiseerimist raskendab ka see, et Mivar-Viva on spetsialiseerunud väikeste partiide kiirele valmistamisele, kuid võimsate liinide ühelt tootelt teisele ümberhäälestamiseks kulub palju aega. Ehkki aeg-ajalt uusi seadmeid siiski muretsetakse, kasutab Mivar-Viva tööviljakuse tõstmiseks rohkem teist teed: ta korraldab tootmist ümber nii, et see oleks võimalikult ratsionaalne. «Organiseerida tööd sedasi, et tervikut silmas pidades istuksid kõik õige koha peal ja saaksid vajalikud asjad ilma viivituseta kätte, on suhteliselt lihtne ega maksa eriti midagi,» rääkis Värva. «Suuri hüppeid sellega küll ei saavuta, kuid tööviljakus vaikselt siiski paraneb.» Konkurents klientide vahel Tegevdirektor tõdes, et kuna ettevõtte tootmismaht on piiratud, saab edasi minna üksnes paremaid kliente välja sõeludes. «Mõned kliendid lihtsalt ei meeldi meile või maksavad vähe, teistega aga koostöö laabub: nad pakuvad kõrgemat hinda ja tellivad asju, mida meile meeldib rohkem teha,» selgitas ta. Ehkki Saksamaalt ja Skandinaaviast tuleb juba praegu rohkem tellimusi, kui firma vastu võtta saab, on plaanis kliente veelgi juurde hankida. «Mida enam tellijaid meil on, seda suurem on valikuvõimalus,» põhjendas Värva. «Seepärast otsime oma meeskonda noori ja julgeid keeleoskajaid müügimehi, kes suudaksid Euroopa firmajuhtidega uusi projekte käima lükata.» Värva ütlemist mööda on tootmise ja müügiosakonna võimsus praegu samas suurusjärgus ning kui turundusmeeskonda suurendada, tekiksid paremad võimalused uusi kliente leida ja praegusi teenindada. «See tooks kaasa konkurentsi ka klientide vahel. Konkurents on aga alati edasi viiv jõud,» lisas ta. |
