Kuigi tuleva nädala algul ei tohi toitlustus- ja lõbustusasutustes enam suitsetada, ei käi see keeld kasiinode kohta, sest hasartmängude korraldajatel õnnestus kahe aasta eest riigikogus endale eriseisus välja kaubelda. Toona sotsiaalkomisjoni juhtinud Mai Treial ja Eesti Hasartmängude Korraldajate Liidu esimees Tõnis Rüütel on erakonnakaaslased. Pelk juhus?

Alkoholimüügi keeluga on lood igatpidi segased. Kui pronksööde ja 9. mai vahel maavanemad alkoholimüügile osalisi või täielikke piiranguid seadsid, siis ei tundnud ükski minister muret, kas neil säärast õigust seaduse järgi ikka on.

Nüüd on tänavad rahunenud, kuid õlletootjad on häälekalt teatanud, kuidas nad palava suve ootuses tootmist laiendasid ja alkoholimüüjad kurdavad piirangute aegu sissetulekute vähenemist. Ning ühtäkki ongi valitsusel äkki tekkinud kahtlus, kas maavanem ikka tohib kauplemiskorda nii omavoliliselt muuta. Olgu eesmärgid kui õilsad tahes.

Teisalt jällegi, kui seadus tõesti lubab maavanematele kaubanduseeskirjadega talitamisel säärast vabadust, siis seegi pole õige asi. Harju maavanema loogikat järgides võiks mõni teine maavanem näiteks otsustada oma maakonna tubakavabaks kuulutada. Või miks ei võiks kolmas maavanem alkoholiga kauplemist lubada oma maakonnas näiteks vaid kolmeks minutiks päevas? Näited on küll liialdatud, kuid kirjeldavad hästi olukorra absurdsust.

Pealegi on kaubandus majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi haldusala, mitte maavanemate ja regionaalministri oma. Maavanem aga on valitsuse määratud ametnik, mitte kohaliku rahva valitud esindaja või lausa väike vürst.

Selle asemel et oma palkasid suuremaks joonistada, peaks riigikogu hoopis seadustes valitseva segaduse tõsiselt ette võtma. Alustada võiks suitsetamiskeelu kehtestamisest ka kasiinodele. Sest pole mingit põhjust, et üht liiki lõbustusasutusel peaks teiste ees selline eelis olema.