Enne, kui läheme Lasnamäe tuleviku juurde, räägiks sellest, milline on meie ettekujutus Lasnamäest. Mis kujundab selle 110 000 elanikuga ja linna mõõtu asumi näo? Lagunenud rõdudega ja räämas paneelmajad keset eikellegimaad? Ühise ruumi tunde puudumine? Halb kuulsus? See rõhuasetus on traditsiooniline – katkiste rõdude, võsa, tühermaa, üldise Euroopa mõistes kultuurituse ja halva kuulsuse taga võib aimata sotsiaalseid või poliitilisi probleeme. Tõsi, Lasnamäed iseloomustab sotsiaalne ja kultuuriline kallutatus, võrreldes Tallinna keskosa või teiste «mägedega». Ent sellest on kujunenud linnaosa identiteet, mis kummalisel moel ilmneb tegelikus linnaruumis eelkõige Lasnamäe turul. Siin saab basaari elustiili esindaja ennast vabalt tunda, osta, müüa, suhelda, salamisi viinuskit libistada, turupäev on sündmus. Kui tahad vene keelt harjutada, siis mine turule. Turge on Lasnamäel päris mitu, peamiselt endiste mikrorajooni keskuste aladel: Paes, Laagnas, Priisles. Samuti on rohked omaalgatuslikud poed soklikorrustel ja väikesed ettevõtted garaažiühistutes kantud turuputkade vaimust. Turukultuur on valgunud siit ka mujale Tallinna: Keldrimäele, Balti jaama taha ja Pelguranda. Osavad on need ärimehed, kes ehitavad Lasnamäele uusi megaturge piiramatute valikute ja võimalustega. Selle taustal on Lindakivi kultuurikeskus kui võõrkeha suures linnaorganismis. Mida muuta? Ja kuidas? Paljud võimumehed ja planeerijad on veendunud, et keskkonda kujundades saab lahendada sotsiaalseid probleeme. Ja ka mina usun seda, kui linnaarendamise protsess on korraldatud targasti. Mõttetu on tegeleda parendamisega üksnes poliitiliste kampaaniate korras, pisteliselt ja ühe üksildase projekti raames. Linna tuleb arendada terviklikult, mitte kiirustades, pikema aja jooksul, kõiki ühiskonnakihte harides ja kaasates. Lasnamäe puhul näen peamist häda kommunikatsiooni puudumises elanike ja linnavalitsuse vahel. Projekt «Hoovid korda!» on suurepärane algatus, kuid ta jääb tahes-tahtmata üksikuks. Lasnamäed ja eelkõige elamualasid saab korrastada, kasutades ära sadade inimeste initsiatiivi, kes tahaksid suhestuda oma koduümbrusega, kuid kellel puudub teadmine ja algatusvõime. Selleks peab keegi tegema sihipärast tööd inimestega, luues tugirühmi ja võrgustikke, toetades neid ka rahaga. Kes on see keegi? Ilmselt ikka poliitikud ja linnavalitsus. Laiemalt Lasnamäed analüüsides peab siin korda saatma ka suuremaid tegusid. Oluline on kavandada ja välja ehitada Lasnamäe rohealad, sidudes need Tallinna rohevõrgustikuga, puhkuseks kohandada vanad karjääride alad, ehitada lõpuni kunagi kavandatud tänavad, lisada avalikku ruumi inimlikku mõõdet linnamööbli ja muu sellisega, tõsiselt mõelda Lasnamäe elanike lähiteenindamisele, et vähendada suurenevat autode kasutamist, viimast toetaks ka kiirtramm. Tallinna kesklinn on muutunud atraktiivseks, kuid turistide lisandudes ka ülekoormatuks. Linnale tuleks kasuks, kui leitaks lasnamäelastele enam tegevust Lasnamäel, et ei saaks öelda: Lasnamäel on hea elada, aga siin ei ole midagi teha! Kas paneelmajade ehituskvaliteedi tõttu on taastamine mõttekas või peaks hakkama mõtlema mustema stsenaariumi peale? Betoon kestab ja Lasnamäe hoonestus toetub valdavalt paekaljule, mis kannab maju väga hästi. Nõrgemad kohad võivad olla terasühendused, mis paneele koos hoiavad, kuid nende ülevaatamine on vaid tehnika küsimus. Kindlasti saab maju rekonstrueerida, vahetada aknaid, ehitada juurde lifte, lisada uusi rõdusid, ehitada katustele penthouse’e, muuta korterite sisemist plaanilahendust, kasutada esimesi korruseid äripindadeks, ehitada siseõuedesse maa-aluseid parklaid jne. Mustem stsenaarium tähendaks majade lammutamist. Kuid seni kui siinne elamisühik – korter – on kinnisvaraturul likviidne, ei ole selleks vähimatki põhjust. Pärast sõda rajatud korterelamute asumite probleemiga ei seisa silmitsi ainult postsovetlikud maad, sama muret ja huvi asumite uuendamise vastu võib leida ka mujal Euroopas. Kuidas on seal Lasnamäe-sarnaste asumite probleeme lahendatud? Euroopa on üks kultuuriruum, modernistliku uuslinna idee sündis juba 1930ndatel ja seda hakati hoogsalt realiseerima pärast sõda üldise korterikriisi leevendamiseks Inglismaal, Prantsusmaal, Taanis, Hollandis ja mujal. Lasnamäega sarnaseid alasid on sadade viisi üle Euroopa. Majutada korraga näiteks 45 000 inimest oli tühiasi. Meil lisandus korteriküsimusele ka poliitiline aspekt. Uuselamute alasid kasutati Nõukogude Liidu rahvaste segamiseks. Kuid sarnane joon teiste maade uusasumitega on, et korterid küll ehitati, kuid sotsiaalne infrastruktuur jäi rahanappuses ehitamata. Elanike esimene eufooria uuest korterist asendus pettumusega ja need piirkonnad käisid alla. Nüüd on paljud riigid selliste aladega tõsiselt tegelema hakanud. On põhimõtteliselt kolm teed. Karm tee – lammutada kõik maatasa ja ehitada uus madaltihe linnastruktuur (näiteks uued ridaelamud Bublinis Ballymun); säästev tee – lahutada tühjaks jäänud majad paneelideks ja nendest ehitada uus hoonestus (näiteks Berliinis Marsahn); pehme tee – muuta inimeste vaimsust ja renoveerida aja jooksul hoonestust ja ümbrust (näiteks Londonis Thamesmead).
> Loe edasi |
