Eriti peaks ekspositsioon huvi pakkuma keskealiste ja pisut vanemale põlvkonnale, sest see on nostalgiline jalutuskäik lapsepõlve (mis vahvat nänni saatis Ida-Saksa kirjasõber) või tuletab meelde, millist elevust tekitasid kunagised turismireisid. Rahvaauto TrabiKohe algul võtab teid vastu endise Ida-Saksa kultus- ja rahvaauto Trabant – midagi meie omaaegse Moskvitši ja Zaporožetsi vahepealset. Trabisse saab sisse istuda ja seda võib koguni käivitada. Trabisid toodeti peaaegu kogu Berliini müüri püsti olemise ajal, kuid nagu ütleb juuresolev selgitus, polnud seda sugugi lihtne hankida. Nimelt tuli Trabi omandamiseks olla lojaalne parteile ja ametiühingule ning aastaid püsida kuulekalt järjekorras. Trabi õnnelikult käes, seisis peagi ees tee parandusse ning siis tuli endal kaasa võtta tööriistakast ja tagavaraosad… Trabi juures veedetud hetked meenutavad mulle mu teismeliseea suvist puhkust vanemate ja Zaporožetsiga Lõuna-Eestisse 1970ndatel… Isegi auto lõhn on sama – kergelt bensiini ja õli segune! Suurim tööstusriik Edasi vaatavad vastu tuttavad töökangelased: müürsepp, kaevur, keevitaja, müüja, insener, põllumees, nende vahele on eksinud ka apteeker. Kõigi näol lai «kommunismiehitaja naeratus» ning pildi all selgituseks läbitud kooliaastad, saadud kvalifikatsioon ja palk. Järgmisena sammuvad vaprad töömehed üksmeelselt 1. mai demonstratsioonil. «Made in GDR» – toodetud Saksa Demokraatlikus Vabariigis – oli kogu omaaegses sotsialismileeris positiivne ja otsitud kaubamärk. Muuseumiseinalt loen, et Ida-Saksamaa oli maailma suuremaid tööstusriike. Olime ju meiegi rõõmsad sakslaste traktori, kombaini või ka tutvuste kaudu saadud koduse olmeelektroonika üle! Järgnevad pildid ja plaanid on Ida-Saksa standardmajadest. Piltide juures selgitused korteri saamisloost: korteri taotlemiseks pidi olema minimaalselt ruutmeetreid – asi, mis läänesakslasele ja -eurooplasele ilmselt jääbki selgusetuks. Ja oh õnne, kui too korter lõpuks käes oli! Sai hakata sisustama elutuba – ühte sellisesse tüüpmaja tüüpelutuppa kohe satungi. Saan puhata jalga hallikaspruunil diivanil, sektsioonkappi paigutatud televiisorist vaadata ehtsaid Ida-Saksa uudiseid ja helistada punase kettaga telefoniga, kuid sõbraga rääkimise asemel kuulen kommentaare sotsialismiaegsest elust. Köögis on eriti huvitav: vastu vaatavad tuttav pliit, kohviveski ja kiirkeetja, kapis ja sahtlites sorides (seda võib avalikult teha!) leian tuttavaid maitseainetopsikesi, ilmetutes pakendites kuivaineid, alumiiniumnuge, -kahvleid, -lusikaid, lõpuks tuleb lagedale piparkoogitaina retsept. Oo, kauge lapsepõlv! Kuid sellega mälestuste jada veel ei lõpe, ümber nurga on riidekapp ja mida kõike seal ei leidu: krimpleenkleit ja -püksid, kunstsiidist ja nailonist pluusid, sünteetilised kombineed, kapisügavusest tulevad lagedale mustad tennised ja platvormkingad. Kapi uksel ripuvad endisel Ida-Saksamaal toodetud hädised teksapüksid. Lõpuks ilmuvad siiski läbi raskuste saadud, vaenulikus kapitalismis toodetud, kuid see-eest ehtsad ja ausad «kulukad» – haruldased ja ihaldatud Lewis’ed, kuid selle õnne osaliseks ei saanud kaugeltki mitte kõik. Nagu näitab turismikaart, veetsid ossid (nii kutsusid idasakslasi nende läänepoolsed rahvuskaaslased) puhkuse alati mõnes sõbralikus sotsialismileeri riigis, eelistatud olid Bulgaaria kuldsed liivad või Musta mere äärne. Läbi raskuste hangiti turismituusikuid ka Moskvasse või Leningradi ning turgutati tervist välismaalastele mõeldud sanatooriumides. Ehtsad Ida-Saksa kaubad Kes aga nii kaugele ei jõudnud, istus perega Trabisse ja sõitis riigi põhjarannikule, Balti mere äärde. Maa, mis jäi lääne poole, on kaardil täiesti valge ja puutumata, sinna idasakslase jalg ei ulatunud. Muuseumis on asjade vahele pikitud vanu pilte, filmijuppe, ajalehti, partei tollaseid programmjuhiseid, ehtsaid dokumente kompuutrieelsest ajastust, mil «paber» oli veel au sees. Enne muuseumist lahkumist saab kaasa osta (ikka veel) autentseid Ida-Saksamaal toodetud kaupu: pliiatseid, plastist joogitopse jt asju. Nii et kiirustage, kodanikud! muuseum • Asukoht Karl-Liebknechti 1 (Berliini südames) • Avatud E–P kella 10–20, laupäeval 10–22 • Sissepääs: tavahind 5 eurot (78 krooni), sooduspilet 3 eurot (47 krooni) • Giidid ja telefonigiidid saksa- ja ingliskeelsed • Info: www.ddr-museu.de |
