Riigiteenistujate palgasüsteemi suunab jätkuvalt kaos
Aprilli algul avalikuks saanud riigiteenistujate ja riigifirmade juhtide eelmise aasta palgad annavad põhjust nii rahuloluks kui ka kriitikaks.
Nii mõneski ettevõttes-asutuses on juhtide palgad tõsiselt üle vaadatud ning uute juhtide töötasu on küll konkurentsivõimeline, kuid väiksem eelkäija omast. Kuidagi ei saa aga heaks kiita seda, et päris mitmel pool tundub juhtide teenistus võrreldes tagasihoidliku vastutusega kohatult suur olevat.
Selle üle, kas Eesti Energia juht Sandor Liive on igas kuus ligi 200 000 krooni ära teeninud, võib vaielda, aga kindlasti ei saa õigeks pidada näiteks, et Eesti majanduse seisukohast vähe tähtsa, kõigest mõnekümne miljoni kroonise aastakäibega loomsete jäätmete käitlemise tehase juht teenib enam kui Eesti peaminister.
Samamoodi tuleb taunida segast palgasüsteemi, kus kehtima peaks justkui astmepalk, kuid tegelikult teenitakse raha kuskilt mujalt. Kust täpselt, jääbki selgusetuks – märked lisatasu, tulemustasu või hüvitis, ei ole just need, mis selgust tooksid. Avalikkusele ei ole saladuseks, et kõik need sõnad ongi täis tühja ning nende ainsaks eesmärgiks on inimesele suurema palga maksmine.
Lisatasudeta ei ole pea ükski riigiametnik – lihtsast spetsialistist ministri-kantslerini välja. Nii kõiguvad suurtes piirides ka erinevate ministrite palgad.
Samamoodi on väga erinevad ka kantslerite töötasud. Sotsiaalministeeriumi kantsler teenib näiteks 40 000 krooni kuus, justiitsministeeriumi oma aga poole rohkem. Kas aga justiitsministeeriumi aparaadi juhtimine on ikka poole vastutusrikkam ja töömahukam kui sotsiaalministeeriumi oma, on kahtlane.
Poliitikud on avalikkusele suuri palku põhjendanud konkurentsiga, sest vastasel juhul riik häid spetsialiste ei leiaks. Samas kinnitavad tippjuhid ise, et suur palk ei ole kaugeltki esimene argument töökoha valimisel. Olulisem on näiteks huvitav töö. Kas kuupalk on selle juures 200 000 või 250 000, vaevalt et näiteks Sandor Liivet esimese asjana huvitab. Hästi elada ja oma tulevikku kindlustada suudab ta mõlema palgaga.
Nii tulebki riigipalgaliste töötasusid vaadates taas tõdeda, et ammuräägitud selgust vajab nende arvestamise kord tungivalt. Läbipaistva riigi ühtse palgakorralduse loomine peaks seetõttu olema kindlasti uue valitsuse prioriteediks. Säästuruumi on praeguste palkade juures kindlasti ning selle arvelt saaks valutult kergitada ka madalapalgaliste inimeste teenistust.
