Liiklus

Möödunud nädalal põrkas Harjumaal ahelavariis kokku 11 sõidukit. Sealsamas lähedal juhtus libedal teelõigul veel mitu ahelkokkupõrget, ühtekokku sai mõlkida 39 autot.

Kindlasti oli oma osa juhtunus libedal teel, aga sama kindlalt võib öelda, et kui kõik õnnetuses osalenud juhid oleksid järginud ohutu sõidu reegleid, poleks tagajärg nii hull olnud, kirjutab Sakala.

VIIMASED KOMMENTAARID sirtsu 15ndal on minek  raplasse jäärajale  autot proovima , ei  jõua ära oodata  . eile sai linnas  vuratud, j... urx nii, siin väike  tähelepanek.kui algaja  juht saab load ja  libedasõidukoolituse  peab tegema asta  päras... Teised kommentaarid

Sakala otsustas järele proovida LRK liiklusklubi autokooli libeda tee sõidu koolituse, mida too tänavu talvel kõigile soovijaile pakkuma hakkas. Meie hulgas oli nii staažikaid autojuhte kui neid, kes alles vahtralehega ringi sõidavad.

Kuigi ma olin samasuguse koolituse aasta tagasi juhiloa saamise järel läbi teinud, oli tunne, et kõike õpitut ma enam ei mäleta — mul polnud vahepealse aasta jooksul ühtki niisugust kogemust olnud.

Allpool toodud näited ja kirjeldused on valik kursusel räägitust.

Oma silm on kuningas

Tegelikult saaks suurema osa libeda tee sõidu tarkusest ammutada juba teooriatunnis, paraku on inimene kord juba säärane, et enne kui ta asja oma silmaga näinud pole, ta seda tõsiselt ei võta.

Üks paremaid tõestusi sellele on jutt ohutust pikivahest, millest on kindlasti kuulnud iga autojuht. Ent tuletage nüüd meelde, kui palju te ohutu pikivahe hoidmist meie maanteedel ja tänavatel näete. Teooriatunnis räägitud meetrid või sekundid muutuvad hoopis reaalsemaks, kui vaadata näidet jäärajal.

Kõrvuti asetsevatel radadel pannakse sõitma kaks autot. Nende vahe on üks autopikkus, mis on meie linnaliikluses üsna tavapärane. Sõites 50-kilomeetrise tunnikiirusega, pidurdab esimene auto. Sellele reageerib tagumine ja saab pidama alles samal joonel ees sõitva autoga. Reaalses linnaliikluses oleks kokkupõrge vältimatu ja korralik.

Arvesse tuleb võtta ka seda, et kõnealusel juhul oskas tagumise auto juht pidurdust ette näha, pärisliikluses ei tea me seda aga kunagi.

Kuidas pidurita hakkama saada

Ohutu pikivahe pidamisest ei pruugi õnnetuse vältimiseks muidugi alati piisata, tihti võib takistus teele ilmuda ootamatult, olgu selleks siis inimene või loom.

Esimene reaktsioon on muidugi pidurdada. Kui autol on ABS-pidurisüsteem, mille puhul rattad ei blokeeru, pole selles midagi paha — auto on takistusest mööda juhitav ka pidurdamise ajal. Hoopis teine lugu on tavalise pidurisüsteemiga auto korral: niipea kui rattad blokeeruvad, muutub auto juhitamatuks ja pole vahet, kuhu poole rooli pöörata, auto liigub ikka sirgelt edasi. Kuidas siis hakkama saada?

Õige lahendus tavapidurisüsteemi korral on lüüa ohtu märgates nii siduri kui piduripedaal täiest jõust põhja ja seejärel hetk hiljem vabastada pidur, muutes auto taas juhitavaks. Seejärel sooritada objektist möödasõit ning jõuda õnnelikult oma sõiduritta tagasi.

Huvitaval kombel ei valmistanud koolitusel peaaegu kellelegi raskust objektist möödasaamine, küll aga oli keeruline pärast seda korrektselt oma sõidusuunda tagasi jõuda. Liiga aktiivse roolikeeramise puhul hakkas auto laperdama. Manöövri sooritamiseks piisas rooli veerand ringi võrra pööramisest.

Harjutust alustati kiirusel 60 kilomeetrit tunnis. Iga õnnestunud korra puhul soovitas juhendaja kiirust lisada. Piir, kus harjutuse edukalt läbimine nõudis juba väga suurt oskust, tuli kätte 80-kilomeetrise tunnikiiruse juures. Mõelgem nüüd korraks taas sellele, mis kiirusega sõidame tegelikult talvistel maanteedel.

Juba väike kiirusemuutus mõjub

Neile, kes arvavad, et mõnelkümnel kilomeetril tunnis siia-sinna ei ole erilist tähtsust, oli mõeldud harjutus topisega. Selle eesmärk oli demonstreerida kiiruse mõju peatumise teekonnale tervikuna.

Autoõpetaja sõitis teel oleva topiskuju poole kiirusega 80 kilomeetrit tunnis. Õigel hetkel pidurdades sai ta napilt enne seda pidama. Järgmisel katsel oli kiirus juba 100 kilomeetrit tunnis ja kuigi juht märkas takistust samal hetkel kui eelmisel korral, tabas auto topist kiirusel 80 kilomeetrit tunnis.

Kui mõni võiski mõelda, et lisades kiirusele 20 kilomeetrit tunnis, jääb just seesama 20 kilomeetrit tunnis kokkupõrkamise kiiruseks, siis selle katse järel ta enam nii ei arva.

Väldi vastassõiduvööndit!

ABS- ja tavalise pidurisüsteemi erinevust demonstreeris ka kurvis pidurdamise harjutus. Kui ABS-i puhul võis lisaks sidurile ka piduri täie jõuga põhja lüüa ja sinna ta jättagi, siis tavapidurisüsteemi puhul tähendas piduri põhjajätmine sirget sõitu kurvist välja.

Lahendus on siiski olemas: hoides sidurit põhjas, tuleb piduripedaaliga jõuliselt tippida. Ehk siis täie jõuga mõlemad põhja, seejärel pidur üles ja taas põhja ning nii edasi, kuni auto seisma jääb. Nõnda toimides rattad küll blokeeruvad, kuid piduri vabastamisel saab auto taas juhitavaks muuta, mille järel võib taas hetkeks pidurdada.

Suurim viga, mida õpilased seda harjutust sooritades tegid, oli see, et kui nad enne takistust pidama saada ei suutnud, pöörasid nad auto takistusest vasakult poolt mööda.

«Ärge kunagi sellisel juhul pöörake vastassuunavööndisse, kust võib vastu tulla rekka! Parem juba väiksel kiirusel kokkupõrge takistusega kui surmaminek.» Nii võib auto kokku võtta õpetajate etteheite. Ka kraav on enamasti parem lahendus kui vastassuund.

> Loe edasi