Reis

Inger Lilles, Pariis

Olen nüüd juba nädalajagu päevi moemekas Pariisis vedelenud. Nädal tiksub vaikselt lõpupoole ja Eestis väljaarenenud «haigus», mis väljendub meeletus soovis klubikultuuri nautida, annab endast märku juba neljapäeval.

Esimesed, nime poolest meelelahutuslikud üritused, olid meil peaasjalikult ainult Erasmuse (rahvusvaheline üliõpilasvahetuse programm) peod, kus pärast 1980ndaid tühjana seisnud hoonete odava välimusega keldrikorruse ruumidesse olid kogunenud kõik klubivõhikutest välistudengid, kellele selline kulutame-klubis-võimalikult-vähe-elektrit case hästi peale läks.

VIIMASED KOMMENTAARID jumaluke kullake, Pariisis  käiakse klubis  kutsetega. kui sa oled  kõigest nädal aega  linnas olnud ja ainult  go... Aja jalad laiali Mõni ikka sind tahab. Teised kommentaarid

Pani imestama, et iga kord, kui mõnele Erasmuse peole sattusin, pidin olema üks kiludest karbis ja õõtsuma koos ülejäänud rahvamassiga ühelt jalalt teisele. Üsna lühikese aja möödudes sain aga aru, et võimatu missioon on leida head üritust, mis end Erasmuse peo nime taga varjab. Asi oli ilmselt minus, kes ma mingist hetkest alates kogu sellest ebaoriginaalsusest tüdinesin ega viitsinud enam reageerida igale vestluspartnerile, kes kui katkine grammofon mu kõrva kurnas, alustades: «Hello, where are you from?»

Pärast korduvaid ebaõnnestunud peokatseid tuli asi tõsisemalt käsile võtta. Kohaliku noorsoo küsitluse tulemused ja Pariisi ööelu googeldamine andsid enam-vähem ühe tulemuse – ööklubi Qeen. See klubi pidi olema eriti tegija koht, kust inimesed peo lõppedes alati mõnust, rõõmust ja rahulolust värisevana lahkuvad.

Olles klubiga lähemalt tutvunud, paneksin sellele järgmise diagnoosi: keegi isehakanud klubiomanik on sauna eesruumis väljavahetamist vajanud mööblinatukese oma ööklubisse toimetanud, laudadele hiiglaslikud pabersalvrätid laotanud ja rättidel surnuaiaküünlad läitnud. Parim? Kamooon, te peate olema kas eriti arenenud huumorisoonega või on siin muu konks.

Olles sisustuse koha pealt nõudlik, ei jäänud ma iluvigadest pungil ruumiga rahule, seevastu programmile polnud midagi ette heita – sellega oli keegi hea inimene viitsinud tõsiselt mässata. Tegu oli ladys night’iga, juba uksel tervitas meid keegi wannabe-ilusmees mõnusa kokteiliga ja kohaliku kosmeetikaturu liidri Sephora komplekteeritud kosmeetikakotikesega.

Kui kõik Ace of Base’i ennemuistsed hitid olid ette mängitud, võisin kõrvatropid eemaldada ja õhtut nautima asuda. Klubi ühes seinas oli ekraan, millele aeg-ajalt ilmus märge «Baar naistele avatud!». Õhtu sujus ja Pariisis lokkava naistedefitsiidi tõttu ei saanud küll ükski klubis olnud naine tähelepanupuuduse üle kurta.

Mis meeldivaim – Pariisis on mõeldud ka klubihaigete peale, kes ei pea nädalavahetust ootama. Valimata päeva ja vastavalt tujule leiab siit igaüks alati endale sobiva pralle.