Ühekordse kasutusega prill-laud, veekindlad tikud, uus lauamäng ja tolmuimejaga puur – need on vaid mõned tänavu tunnustuse saanud leiutistest, mille on välja mõelnud eestlased. Mida eestlased veel on leiutanud, uurisid Rasmus Kagge ja Vahur Koorits.

Kes poleks seisnud silmitsi kriisiga: vihmavalingu all on tarvis läita lõke, ent ainus toos tikke taskus veab sind kõige tähtsamal hetkel alt. Lööd liiste üksteise järel vastu topsi väävliriba, kuid ei mingit leeki. Sest riba vettib, kate koorub, väävel sulab ja tikud murduvad.

Paneb ju vanduma ja vihaselt mõtlema, et miks, põrgu päralt, ei ole keegi senini välja mõelnud tikutoosi, millel väävliriba ja tikud oleksid vihmapiiskade eest kaitstud? Mille puuliiste ei peaks vastu topsi taguma ja riskima kärsanud auguga särgis, kui viimaks plahvatab ja põlev väävlipiisk sulle külge kargab. Ning ilmselt leiaks neidki, kellele lihtsalt ei meeldi, kui tulepuudetops astudes taskust tša-tša-tša-rütmi taustaks mängib. Nemad tahaksid ehk vaikseid tikke.

Näpatud suitsud andsid hiilgava idee

Lugu sellest, kuidas karbi sisemusse peidetud väävliriba ja selle vahelt välja tõmmatavate tikkudega toos sündis, oleks Reinisele toonud korraliku nahatäie, kui ta oleks oma avastusest emale-isale rääkinud juba siis, kui see idee kuue-seitsme aastase poisikluti pähe tuli.

«Himu suitsetamist proovida oli toona nii suur, et näppasin isa tagant Ameerikast saadetud sigaretid ning üritasin neid maal vanaisa kuuri taga salaja tõmmata,» meenutab Reinis. «Ükski tikk aga ei süttinud, sest vihma kallas ja nii tikud kui ka väävliriba said märjaks.»

Nii nihverdas Reinis vanaisa tagant veel ühe tikutopsi ja pusis pappi voltides valmis vihmakindla mudeli, mille väärtust ei osanud ta õnnelikuna oma esimest tobi tõmmates veel mõista. «Minu jaoks oli see aastaid lihtsalt üks lahe tikutoositrikk, millega sõprade ees vahel hiilata,» lisab ta.

Et lapsepõlvetrikis võib peituda midagi enamat, aimas Reinis kolm aastat tagasi, kui ta müüs ühes abikaasa Danoaga Eestis kogu maise vara ja põrutas Euroopasse õnne otsima. Neli kuud päeva kaupa elades ja juhutöödest elatudes jõuti viimaks olukorrani, kus näpud oli üsna põhjas.

«Tavaliselt tekivad ju head ideed, kuidas raha teenida, alles siis, kui oled täiesti nurka surutud,» meenutab Reinis. «Nii meenus ka too lapsepõlve tikutoositrikk, millest Danoa väga vaimustusse sattus ja mind igal sammul tagant utsitas, et me seda ideed edasi arendaksime. Ilma temata poleks me praegu nii kaugel.»

Ootab rahastajat

Indu lisas seegi, et noorukieas poistekooriga pool maailma läbi sõitnud Reinis ei olnud oma avastust veel kusagil müügil kohanud. Kahtlus «äkki oleme esimesed» sai kinnitust, kui Reinis ja Danoa tikutoosi patendivoliniku juurde viisid ja too maailmaavarustest tuvastas, et tõesti: ühtegi sellist tikutoosimudelit ei ole seni kusagil registreeritud.

Patendiametis paberite määrimine ja uurimisperiood võttis aega pea pool aastat, enne kui tänavu jaanuaris tunnistati Kampede leid sedavõrd omanäoliseks, et sellele anti kasuliku mudeli sertifikaat. Patenti pole noor pere tikutoosile veel võtta jõudnud ning selle tootmise mõtteidki alles mõlgutatakse, sest raha napib.

«Praegu otsime investorit, kes usuks meie uuenduslikku ja praktilisse tikukarpi ning oleks nõus rahastama selle patenteerimist ja tootmist mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelisel turul,» lisab Danoa. «Nii head ja lihtsat ideed riiulile tolmu koguma jätta me küll ei tahaks.»

Patendiameti peadirektori esimese asetäitja Toomas Lumi sõnul jääbki patentide tootmisesse rakendamine tavaliselt just raha taha, sest masstootmine nõuab sadu kordi rohkem raha kui leiutamine. Seetõttu jõuavadki vaid väga vähesed eestlaste leiutised poelettidele.

Läbilöönud avastustest tuleb Lumel aga esimese asjana kohe meelde piimhappebakter ME-3, mis tänu oma tervisele kasulikele omadustele on lisatud Tallinna Piimatööstuse «Helluse» tootesarja.

Igal aastal esitavad eestlased patendiametile umbes 50 avaldust patendi ja 100 avaldust kasuliku mudeli registreerimiseks. Samas teevad paljud siinsed leiutajad oma patendiavaldused otse välismaale, sest Eesti patendiamet kaitseb leiutajate õigusi vaid siin ning välismaal oma leiutise kaitsmiseks tuleb see ka vastava riigi patendiametis patentida. Seetõttu tuleb ka siinsel patendiametil palju välismaiseid leiutisi kaitse alla võtta.

Välisfirmad patendivad oma leiutisi Euroopa patendiameti väljastatava Euroopa patendi abil. See annab leiutisele ühe ropsuga patendi kuni 37 riigis. Kuna igas riigis patendi võtmine maksab, eelistavad Euroopa patenti võtvad firmad võtta tunnistus vaid nendest riikidest, kus nad leiutist ka müüa tahavad.

> Loe edasi