Endine Vasakpartei liider Sirje Kingsepp mõistab hukka majandusteadlase Andres Arraku arvamusavalduse, milles too väidab, et Savisaar ei tea suurt midagi moodsamatest majandusteooriatest. Täna leidsin Postimehest loo, mis harja punaseks ajas: Teadlane: Savisaar pole kursis uuema majandusteooriaga. Majandusteadlased teatavasti kuuluvad sotsiaalteadlaste hulka, nii nagu näiteks politoloogidki. Riigist räägitakse erinevalt
Ma ei tea kuidas mujal maailmas on, aga meil õpetatakse neid kahte erinevalt:
majandusinimestele räägitakse põhiliselt majandusest ja riik on ärimehe jaoks
vaid tülikas kõrvalargument. Politoloogile räägitakse, kuidas riik toimib, ja majanduse toimimisest eriti ei selgitata. Nii ongi võimalik, et Mainori õppejõud Arrak saab süüdimatult väita, et riigil on ainult kolm rolli: ebavõrdse tulude jaotuse leevendamine, hoolitsemine selle eest, et oleks niipalju kui võimalik vabakonkurentsi turul ja kolmandaks nn üldkasulike kaupade nagu näiteks tänavavalgustuse pakkumine. Kõigepealt kõige olulisem: mis on riik, kellest Arrak räägib tüüpilise ameerika äriõpiku järgi kui tülikast kõrvaltoimijast? Vastus: riik, see oleme meie - kõik, kes me siin elame –, ja me oleme mitte kõrval-, vaid peategelased. Kasutas pudruvalemit Need majandusteadlase kolm väidet on kokku pandud mulgipudru valemi järgi - kartul, tangud ja veel midagi. Tänavavalgustusega tegelemine on tavaliselt kohaliku omavalitsuse ülesanne. Liberaalses riigis võib ta selle ülesande ka mõnele ärimehele maha müüa ja tänavavalgustust ning muid avalikke teenuseid võib vabalt inimestele ka ärimehelikult raha eest müüa. Demokraatlikus riigis tavaliselt nii ei juhtu, sest selline «vaba konkurents» võib riigile kallimaks minna, kui ise seda teenust pakkuda. Arraku esimene postulaat «ebavõrdsete tulude jaotamise leevendamine» on viisakas väljend vabaturumajanduse kohta, kus juhul kui kõik majanduse regulatsioonid nagu näiteks kartellikokkulepped ja töösuhete reguleerimine on vabaks antud, tekivad äärmiselt suured vahed eetiliste ja ebaeetiliste ettevõtjate vahel. Demokraatlik versus liberaalne
riik
Liberaalses riigis ei ole üldse oluline, kas keegi on teisest rikkam või
mitte. See ei peaks valitsust eriti huvitama, sest teoreetiliselt peab inimesel
olema võimalus «postipoisist presidendiks saada.» Demokraatliku riigi huvi peaks olema, et vähemalt enamik riigis elavatest inimestest elaks inimlikult ja ei peaks homse päeva pärast muretsema või neljakümnesena infarkti surema. Riigi huvi majanduse ebavõrdsuse reguleerimisel peakski tulenema terve mõistuse loogikast, et rikkus ei ole lõputu suurus ja juhul kui mõned on väga rikkad, siis suur osa inimestest on samas liiga vaesed, et ennast inimesena tunda. Arraku jutt vabakonkurentsi imepärasest unelmast meenutab lihtsalt Nõukogude Liidu unistust kommunismist, mis kunagi tuleb, kuid kuidas seda saavutada ja mis sellega kaasnema peaks, on udune ja lõplikult lahti seletamata. |
