Too

Sel varahommikul, kui pealinnas ühe teatud monumendi juures lukustavad end protesti märgiks autosse Valeri, Larissa ja Andrei ning märulipolitsei autoust lahti kangutab, leiavad Järvamaal aset hoopis rahulikumad sündmused, kirjutab Järva Teataja.

Õigupoolest valitseb pool seitse Paide bussijaamas lausa sündmusetus, sest kohal on vaid kaks suurt bussi ja üks reporter.

Reporter on tulnud kaema Järvamaa ainsat naisbussijuhti, Oisust pärit Helgi Vilmsi, kellega kaasa teha hommikune ring Järva–Jaani ja tagasi.

See naine oskab sõita

Vilms läks Järva autokooli bussi juhtimiseks vajaliku D–kategooria juhiluba tegema talvel. Enne seda oli ta töötanud koka ja lasteaednikuna, viimasel ajal olnud kodu lähedal Retla koolis koristaja.

Pärast juhiloa saamist asus Vilms kiiresti tööd otsima ja alates veebruarist näebki teda ATKO Transi bussijuhina maakonnaliinidel.

«Seda ma poleks küll osanud arvata, et nii palju isiklikke märkusi hakkab tulema,» tunnistab Vilms Paide kultuurimaja juures esimest peatust tehes.

Isiklikud märkused tulevad tavaliselt sookaaslastelt, kes kiidavad bussijuhi värsket välimust ja hoolitsetud olekut.

Mõnikord teevad sõitjad ka teistsuguseid märkusi, näiteks ütleb keegi: naine roolis, buss kraavis. Või sõidu lõpus: näe, naine küll, aga tõi ikka tervelt kohale.

Vilms teab, et bussi juhtimist ei usaldatud talle ilusate silmade eest, ega lase ennast (enamasti meeste) umbusust kõigutada.

Eelmisel aastal Viljandi bussifirmas Mulgi Reisid esimese naisena tööle hakanud Anneli Raudkivi tunnistas toona ajalehele Sakala, et kõige rohkem tuli harjuda bussi mõõtmetega. Sisseelamine on olnud nii suur, et nüüd teeb ta vahel ka väikse autoga pööretel uhkeid laiu poognaid.

Helgi Vilmsil sellist kogemust pole. Bussi juhtida on olnud tema ammune igatsus ja kui see lõpuks teoks sai, tulid oskused kiiresti.

(Naistele ja teistele bussiasjandusega vähem kursis inimestele võib siinkirjutaja hiljutisele kogemusele toetudes kinnitada, et suur buss ja väike auto on väga erinevad.

Suure bussi roolis on vähemalt esimesel korral raske aru saada, kus on rattad, kus lõppeb tee ja miks peab pööramiseks esiotsaga poole karjamaa peale sõitma.)

Sõiduautoga on Vilms ringi vuranud ligi 30 aastat, ühtegi suuremat ega väiksemat õnnetust seni juhtunud pole.

Tehnika on Vilmsi huvitanud kogu elu, sellest annavad märku kõikvõimalikud aparaadid nii köögis kui ka kuuris. «Kooliplikana lunisin tuttavalt tsiklit sõita, oi see oli tore!» meenutab ta särasilmil. «Tahtsin juba siis bussijuhiluba teha, aga ema ehmatas ära, et kuidas naine äkki sellisele meestealale läheb.»

Põline oisulane avastab maakonda

Toona jäi asi soiku. Vilms läks esmalt mehele, abielu kõrvalt lõpetas keskkooli, hiljem lisandusid kokanduskursuste paberid, vaid kolm eksamit jäid lahutama pedagoogilise ülikooli lõputunnistusest.

Kunagist kokaaega meenutab Vilms hea sõnaga. Olid kolhoosiajal peod, mil 70 inimesega üritust peeti väikseks, olid lõikuspeod ja olid lauad. «Tea, kas oskakski enam nii süüa teha,» mõtiskleb ta sujuvalt käiku vahetades.

Paari sõitjaga buss hakkab tasakesi Peetrisse jõudma. Vaikellu toob elevust peatuses sisse hüppav fotograaf, kes palub Vilmsil nüüd vähe rõõmsam nägu teha. Üks sõitjaist tunneb muret, ega juhti ometi kuidagi kiusata.

Teel Järva–Jaani poole räägib Vilms, et on jõudnud käia nii Oisu näiteringis kui ka Oireta laulukooris.

Oireta dirigent Eda Liblik kurdab hiljem, et Helgit näeb viimasel ajal vähem, sest «tal on liin». Ja see, et Helgi niisuguse pöörde tegi, oli üllatav küll. «Vanaemaks saanud inimesed võtavad ikka rohkem otsi kokku, kui midagi päris uut teevad,» põhjendab Liblik.

Helgi pikk samm bussirooli osutab Libliku meelest riski– ja otsustamisjulgusele.

Kuigi kooriproovi jõuab bussijuht Vilms harvemini, ei jää lauluviis üles võtmata. Kui parasjagu sõitjaid pole ja raadiost tuleb sobiv lugu, laulab ta kaasa mis mühin.

Lauluviisi ümiseda saab küll vaid tuttavatel teedel. Endalegi üllatuseks selgus Vilmsile tööle asudes, et tegelikult ei tea ta Järvamaast kuigi palju. «Suuremaid kohti küll, aga paigad nagu Öötla või Konnaaugu tulid täitsa üllatusena,» tunnistab ta.

Õnneks on Vilmsil hea nägemismälu ja kui ta on marsruudi korra läbi sõitnud, pole edaspidi enam eksimismuret.

Nägemismälu jäädvustab ka püsisõitjad. Kui Järva–Jaanist jälle Paide poole pöörame, pärib murelik vanem proua, kas buss ikka jõuab üheksaks ja ega piletihinnad niipea tõusule pööra.

Vilms kinnitab, et jõuab küll ja ka hinnatõusust pole ta kuulnud.

«Teie pole minuga varem sõitnud,» märgib ta siis.

«Mina mitte, aga tütretütar on,» teatab proua. «Tuli üks päev koju ja rääkis, et bussi juhtis naine!»

Veel lehvitavad Järva–Jaanis Vilmsile tuttavad noorsandid, kaks meest on seadnud end tema tuleku puhul tänava äärde seisma. Nendega vahetab Vilms paar sõna, kui lõunasel ringil on Järva–Jaanis pikem paus.

Kui muidu suhtleb Vilms kõigiga viisakalt ja rõõmsalt, siis laste puhul tuleb häälde boonusena sooje noote. Nagu ka siis, kui ta meenutab lasteaias töötatud aega või räägib kahest lapselapsest.

Töökaaslased hätta ei jäta

Vilmsi meelest tema uus amet peret ei üllatanud. Vanim tütar Helika märgib siiski hiljem, et tegelikult ehmusid nad ikka küll, kui ema otsusest kuulsid.

Et kuidas ta nüüd äkki niisuguse töö valis. «Aga ta on enamasti kindlameelne ja tasapisi harjusime selle mõttega,» lisab ta.

Et Helika kord bussirooli asuks, seda vaevalt. Pigem on ta pärinud emalt selle geeni, mis igatseb kõikjal puhtust ja korda luua. «Tegelikult pole tänapäeval vahet, kas tööd teeb mees või naine, peaasi, et inimesele sobib,» arutleb Helika.

Siiani on töö tõesti Vilmsile sobinud. Sellega on nõus ka tema ülemus, ATKO Transi tegevdirektor Kalle Saviste. «Ega naine bussiroolis meil päris tavaline ole, aga Helgi tuleb tööga toime ja keegi kaevanud pole,» ütleb ta.

Mehed töökaaslastena on viisakad ja tähelepanelikud, on Vilms kogenud. Sellest annavad märku laiad viiped, millega vastusõitvad kolleegid teda juba kaugelt tervitavad.

Kord jäi Vilms reisijana Tallinnast Mäosse jõudes maha Paidesse suunduvast Pärnu bussist, mis varem ära läks.

Hakkas jala astuma ja andis endast ka töökaaslastele märku. Kohe käivitus abikampaania «Meie Helgi on jalgsi teel, kes saab peale võtta!».

Selle kahe ja poole tunni jooksul, mil liin number 35 Paidest Järva–Jaani ja veel millegi kaudu jälle tagasi Paidesse jõuab, räägime napsistest reisijatest, liiklushuligaanidest.

Sellest, kuidas naised autoroolis vahel imelikke asju teevad, ja vaidleme, kas tema vanus on selle loo juures oluline või mitte.

Helgi Vilms arvab, et mitte. Hoopis olulisem on, et inimesed õigeks ajaks turvaliselt soovitud kohta jõuaksid.

HELGI VILMS