| Euroopa Liiduga ühinemisest tulenevalt tõuseb kaugkütte hind tänavu 13 protsenti. Et kütmisest pääsu nagunii ei ole, tasub järjest enam mõelda majade soojustamisele, mis võimaldab uuringute põhjal kuni veerandi võrra küttekulusid vähendada. Tegelik sääst võib olla aga veelgi suurem, sest renoveeritud majas on tavaliselt kõrgem temperatuur. Hoone soojapidavus oleneb eelkõige maja välispiirete ehk seinte ja katuste soojajuhtivusest. Eestis on enamikul hoonetel lamekatused, mille soojajuhtivus on aga kolm kuni neli korda suurem kui näiteks naaberriikides. See tähendab aga seda, et toasoe läheb katuse kaudu tunduvalt kiiremini välja kui soovitav oleks. Sama lugu on ka korrusmajade välisseinte soojapidavusega, mis jäävad Eestis tänapäeva normidele kuni viis korda alla. Üldjuhul annavad kolmandiku soojakaost välisseinad, 18 protsenti katus, 28 protsenti aknad ning 19 protsenti mittevajalik ventilatsioon. Külmal talvel tulevad maja soojapidamatusega kaasnevad miinused väga teravalt esile. Oma maja soojapidavust on võimalik kontrollida arvutusega, kus maja välispiirete soojapidavust iseloomustab «U»-arv – see näitab soojushulka, mis kulgeb läbi ühe ruutmeetri suuruse pinna, kui temperatuuride vahe sees- ja väljaspool piiret on üks kraad. Soovitatav välispiirete soojapidavuse arv on 0,2 W/m2K. Juuresolevast tabelist on näha «U»-arvust sõltuv soojaenergia kulu. Kui seina soojusjuhtivustegur U=1,0W/m2K, on soojakao hulk läbi ühe ruutmeetri suuruse välisseina aastas 132,2 kWh. Kui samale seinale lisada 100 mm paksune lisasoojustus, on vastav arv 35,6 kWh. Sellisel juhul oleks võit ruutmeetri kohta 51 krooni aastas. Suurema maja puhul on tegemist suure rahasummaga, mis halva soojustuse korral lihtsalt välisõhu kütmiseks kulutatakse. Maja kui termoskott Energiasäästlikku maja võib võrrelda termoskotiga, mis hoiab sooja õhu hoones ega lase külma õhku sisse. «Termoskoti» efekti saavutamiseks tuleb kindlasti vanade majade fassaadid ning katuslaed remondi käigus soojustada. Uute majade puhul on üldjuhul seda juba tehtud. Näiteks katuse soojustamise juures tuleb kõigepealt hinnata vana soojustuse seisukorda. Kui kehvast katusekattest tingituna on olemasolev soojustus märgunud või muul põhjusel kõlbmatu, on kindlasti soovitatav vana soojustus välja vahetada. Uue paigaldatava soojustuse puhul on oluline jälgida katuse soojapidavust, mis võiks olla vähemalt 0,20 W/ m2K. Kuna katuse pind on suhteliselt suur, siis on saavutatav soojuse kokkuhoid uue soojustusega märkimisväärne. Tabelist on näha, et 100 ruutmeetri katuse lisasoojustamisel 140 millimeetri paksuse soojustusega, on aastas võimalik säästa 11 030 kWh soojusenergiat, mis teeb kaugkütte puhul rahaliselt 5868 krooni. Soojustuse kokkuhoiuks tehtud kulutused tasuvad enda ära 10-15 aasta pärast. Tasuvusaeg on sõltuvuses kütteenergia hinnast – mida kallim hind, seda lühem on tasuvusaeg. Selleks, et selgusele jõuda, kas ja kui palju vajab maja soojustust ning kui palju see maksma läheb, tuleb majale teha energiaaudit. Millega soojustada? Tihti on paljude majaomanike ning korteriühistute rahalised võimalused piiratud, mistõttu tuleks kõigepealt selgusele jõuda, millist soojustust maja juures üldse kasutada, et tekiks ka küttekulude kokkuhoiu efekt. Praegu on soojustusmaterjalidena kasutusel põhiliselt mineraalvillad (klaas- või kivivill) ja viimastel aastatel ka polüstüreenplaadid. Kuigi kõigi nimetatud materjalide soojuserijuhtivused on ligilähedased 0,041 W/m2K, peetakse soojustusmaterjalide juures kõige olulisemaks veeauru läbilaskvust. Mineraalvilladel on veeauru läbilaskvus 50 korda suurem kui näiteks polüestüreenplaatidel, mis annab mineraalvillale soojustuse valimisel eelise. Tänu veeauru läbilaskvusele on seega villade eluiga soojustusmaterjalina pikem ning soojapidavuse efekt tuntavam. Artikkel ilmus Postimehe lisas Otsustaja. |